Pilte :)

 Viimane raamat, mille lõpetasin (6. veebruaril, ja sealtmaalt pole lehekülgegi lugenud):
Ben Okri "Vabadusekunstnik"

Oli ilus, lüüriline lugu, tugevalt seotud mitmesuguse esoteerika ja filosoofiaga, kuid ... ei jõudnud mitte kusagile.
Ma tõesti arvan, et praegusel eluperioodil ilukirjandus ei anna mulle suurt midagi, sest mu päevamured on väga praktilised, asised, ja samas sellised, mille eest ma pelgupaika ei otsi, vaid päriselt lahendada tahan. Selles raamatus on justkui loetletud eksistentsiaalseid probleeme, kuid mitte keegi ei arene mitte kusagile, lõpuks. Üks noormees küll hakkab ringi vaatama (mida poleks temast osanud oodata), kuid ta jääbki püüdma aru saada. Kes aru millestki aru saavad, ei oska seda muidugi edasi anda, muigavad kavalalt ja soovitavad otsida tõde enda seest.
Nujah. Nagu ikka. Igav. See soovitus aitab alles siis, kui oledki ise üsna värskelt näinud ja tunned kellegi poolt kunagi räägitu ära. Hiljem ei huvita see ka enam, et teised on sama näinud.

Lugemispäevikulehed:

Neid on posu veel, kuid ma täna ei viitsi rohkem pildistada :D


Ja tavalised päevad:

😘