Pole vett, pole ka kuud
Pole kohvi, pole pĂ€evikuid đ... Ma vist olen hĂ€sti palju endast pĂŒhendanud ĂŒhele lootusetule projektile, isegi pĂ€rast seda, kui ma tĂ”esti/lĂ”plikult sain aru, et see on lootusetu ... nagu ettevĂ”tja investeerimine selgelt Ă€pardunud ettevĂ”ttesse -- emotsionaalselt on raske lahti lasta, kui nii palju on panustatud... ///Mul kunagi ĂŒhes töökohas hakkas palk pĂ€ris palju hilinema... Kui ma selle osas sĂ”na vĂ”tsin, rÀÀgiti mulle Eesti nirust majanduslikust olukorrast, et isegi suurte kettide töötajad saavad palka hilinemisega (mis oli tĂ”si!), ja et minul on ka mees!, mĂ”ned töötajad on ĂŒksi/ĂŒksikemad! .... kuid ... hmm, ma tundsin ... nii suurt ebaĂ”iglust nagu ... mind koheldaks orjana, tasuta tööjuna. Ma polnud sel ajal heas kohas emotsionaalselt, nii et ma tean, et kogesin seda liiga konfrontiivselt, kuid ... ma lahkusin mĂ€rtsi lĂ”pus, ja sain oma mĂ€rtsi-palga alles neid Ă€hvardades juuni alguses. Ma tean, et see koht jĂ€i töötama vĂ€hemalt kaheksaks kuuks pĂ€rast mind, edasi ma pole uurinud./// E