Yesterdayyy ... Suddenlyyy ... :)

Tavapärast kohvi- või vähemalt mingi-joogi-pilti pole täna, sest siirupimorss (valge klaar), mida joon, on pildi jaoks liiga värvitu ja ma ei hakka selle pärast eraldi kohvi või teed tegema, et bloginimele vastavat fotot saada :)






Ben Okriga edasi -- sel moel pildistatud jutt peaks näha olema, aga kes teab: mõnikord ma saan oma telefonis päevikupilte lugeda, kuid kui siia tõmban, tuleb väga udune /loetamatu.

Mul on umbes ämbritäis pisikesi memolehti, kuhu midagi kiirelt kritseldanud olen -- alati arvan, et saan selle asja lähiajal kätte, tehtud, peast, kuid mõnikord sobran kotis (nojah, see on pigem suur paks kilemapka), jõuan ikka ja jälle mingi memoni, mille kirjega seotud lahendus ikka ei tule, nii et sutsan lootusrikkalt tagasi ...

Kas keegi teist teab, kuidas algas neljarealine laste kristlik õhtupalve, mille kaks viimast rida on:
"Anna andeks armuga,
et võiks rahus uinuda."

Ma arvan, et see võib olla teisendust armsast ingliskeelsest laste õhtupalvest: 

Veel pehmemalt:

Pole harv, et ma leian sellest "paberipangest" uue impulsi uurida, miks "perejuuri" nii oluliseks peetakse. Praegu jälle leidsin 'lipaka', kus on kirjas "Dragons Den (nutuselt) "I just want my parents be proud of me!"" Ma olen sellele mõelnud üle 20 aasta ja mina küll ei usu, et ma tahaksin, et mu vanemad minu üle uhked oleksid. Mina nende üle küll pole, miks nemad minu üle uhked olema peaksid?

Olen kuulnud jutte "suguvõsa haavadest" ja "koormatest", mis tervena elamiseks tuleb minema mediteerida ja andestada -- ... hmm, ma ei tea ... Parimal juhul on see üks teekond, mis sobib mingit sorti inimestele. Minul pole kunagi probleemi olnud sellega, et mu vanemad või vanavanemad mind jumaldanud pole :D (Nagu ütlesin -- ka mina ei imetle enda omi, kuidas võiksin neilt verehääle veidratele kutsetele allumist oodata?)
Oletan, et siia kiikavad vaid mu väga vanad lugejad, kes seda juba teavad, kuid minu isa nägi mu Meest esimest korda alles pulmatseremoonial. Meil oli isaga hea suhe, kuid kindlasti mitte hoolitsev/ennastsalgav/üksolev (: kui üks kannatab, kannatab teine temaga tema kannatust). Kuna mina elasin abielludes teist aastat Tartus, mu ema hetkel Rakveres ja isa Rakverest 30-35 km edasi, siis ... ei sündinud võimalust neid tutvustada; ja kuna minu abiellumine ei teinud mu isa elu keerulisemaks, et pidanud ma vajalikuks eraldi sinna "kombeid täitma" sõita -- õieti: see lihtsalt ei tulnud mulle mitte hetkeksi pähegi! Sain hiljem aru, et isa oli küll jahmunud. Mu emaga Mees siiski kohtus 1,5 kuud enne pulmi, kui avaldus oli juba sees: meil oli vaja Rakveres öömaja :) Ainult selle tõttu mu ema kohtus Mehega korra enne pulmi :) Tuleb siiski arvestada, et olin abielludes autistlik 21-aastane, nii et paljud sotsiaalsed normid ei olnud veel minuni jõudnud. Praegu on pigem nii, et norme küll tunnen, kuid nende täitmine käib kauge kaarega üle minu jõu, nii et las nad olla :)

Kuid kõike seda kõrvale jättes -- märtsis saan 47 ja sellest ma ikka aru ei saa, kust tuleb vajadus, et vanemad oleksid sinu üle uhked? Miks nad peaksid minu üle UHKED olema? Ma lihtsalt olen, nagu kõik, mis kord "sündis" ja pole veel "surnud". See on nagu oma rahvuskuuluvuse üle uhke olemine: sa ju ei teinud mitte midagi, et sündida teatud riigis ja/või teatud rahvusest vanematele -- kuidas on võimalik selle üle uhke olla?
Nii imelik! 👀

Ma olen õnnelik ja tänulik väga sageli, väga paljude väikeste asjade üle, aga uhke?
Seal on mingi minu jaoks vastuvõetamatu nüanss -- ilmselt seetõttu, et ma usun, et kui pole ette nähtud, et sa midagi saaksid (tehtud), siis sa ei saa -- punnita ennast või surnuks.
Kui saad midagigi tehtud, siis seda tegu toetati universumi tasemel :D
Kosmilisest mustrist väljapoole tikkida ei anna.
Kõik, millega sa hakkama said -- sa ei teinud seda üksi, seda toetati.
Kui sa seda väga soovisid, siis -- saavutamis-/saamisjärgne sobiv reaktsioon on rõõm ja tänu, mitte uhkus.

Aga äkki ma saan kunagi järsku aru, mida inimesed tunnevad, kui nad ütlevad, et nad soovivad, et nende vanemad oleksid nende üle uhked.

Mina lapsena VIHKASIN seda, kui mu ema mu saavutustega uhkustas :D
Mul oli häbi tema edeva käitumise pärast ja vimm selle pärast, kuidas mind kogu aeg karistati, kui ma polnud täiuslik.

Nii et selle teemaga "lipakad" ma jätan küll paariks päevaks märkmiku vahele, kuid alati lõpuks viskan tagasi "lipakapange", et ... äkki kunagi hiljem saan aru!?! ...





-----------------------------


Lisatud:

Nüüd hakkas mul nii hullupööra kummitama see:

Maybe I shall meet him Sunday
Maybe Monday, maybe not
Still I'm sure to meet him one day
Maybe Tuesday will be my good news day

Maybe one day ... 😊🙏😊 ... Kuna ei viska neid uhkuse-silte ära, siis paistab, et loodan, et ühel päeval saan sellest 'uhkuse-fenomenist' aru. Mitte isegi, et ma ise saaksin selle tundega kontakti, vaid et ma üldse aru saaksin, kuidas ja mille kaudu see olemas olla saab -- teiste elus.

See on muidu ka mu tudulaul: üks ülivähestest lauludest, mis aitab mul uinuda :)
Muidu kuulan YT'st Redditi jutte, sest ma ei saa oma peale anda võimalust mõtlema hakata, nii ma ei uinu enne järgmist lõunat!