Pudrud ja kapsad, neid vaid napsan ...

December 10, 2024

Pudrud ja kapsad, neid vaid napsan ...

Ostsin kena kalendermärkmiku, mõtlesin, et selle saab A-kujuliselt lauale panna, kuid päevad tulevad tulbas üle kahe lehekülje ja hommikutunnid jääksid tagurpidi ...

Ülesriputamissüsteemi ka pole -- vbl puurin ise, aga siis ei saa lehekülgi lapata ...
Natuke nihuläinud ost, aga vähemalt kaanepilt on ilus! :D

Unitõbi kestab, kuid peaks vaikselt üle minema hakkama, kui eeldada, et see kestab umbes 3-4 nädalat nagu igal aastal ... Saik muudkui aga räägib, et mingu ma õue, see teeb ärksamaks ... Ka unetuse puhul soovitatakse õue minna ... iga häda puhul vist! :D
Kangesti kipub üks mu lemmikmeem meelde ...

---

Kardan ämblikke, kuid kui nad on 2-3 millimeetrit, saan nendega ise hakkama nii, et pihustan Ajaxit paberkäterätile, haaran putumutu märja koha sisse ja ... mätserdan kuuli, mille keskele ta jääb, ning siis seon selle kuuli kinni 😅

Sääskede ja tüütavate porikärbestega teen nii, et rebin neil ühe tiiva küljest 😢
Kõik ütlevad, et see on tapmisest hullem.
Kuid see on, mida mina suudan teha. Lömastada ei suuda, lihtsalt. Kui mu karma selle tõttu on suurema koormaga, siis see on ilmselt õiglane ja aus.

Üleeile oli meil tualetis suur peenejalgne ämblik; olin juba püksid maha tõmmanud ja istumas, kui nägin seda ukse ees niidi otsas heljumas. ("Ma läksin hulluks, tahtsin hüüda appi. Kuid õigel ajal meenus, et ei maksa." :D -- kuidagi nii kirjutas Juhan Viiding... anyway ...) Ma ei julgenud ennast tükk aega liigutada, pissida ka ei julgenud, nagu võinuks peljata, et see ämpsu-juntsu muutub järsku kümme korda suuremaks ja kargab mulle näkku. Kui oli selge, et ta suund on uksehingede, mitte lingi suunas, koperdasin välja ja võtsin käsitolmuimeja, kuid ei julgenud ka sellega talle piisavalt läheneda. Jätsin tolmuimeja tualeti juurde põrandale ja tammusin murelikult oma toas ringi :D Kui uuesti piiluma läksin, oli ämps uksehingede vahele pugenud ja teda polnud kinnise ukse puhul nähagi, nii et kõik korras! Väiku läks umbes veerand tundi hiljem tualetti ning selleks ajaks, oli see saatana sitikas end tualettpaberi varurullide peale sättinud ja ka B ei julgenud seal oma asju ajada. Õnneks oli issu ärkvel ja me palusime tema abi -- see suur õrnasüdameline mees toimetas kaheksajalgse ja -silmse hirmutise hellalt trepikotta.
E ütleb alati, et Eesti ämblikud ei tee ju midagi!
Aga inimestel on foobiaid isegi nööpide ja herneste osas! :D