The best I can do ...

 Pole sugugi tavatu, et novembris valdab mind unitõbi, võin magada pika öö, ja siis veel neli uinakut päeval, igaüks vähemalt tunniajane - ok, suurem osa sellest mingis uneäärses-seisundis. Magama panevad mind ringi kõndimine (mõõdukalt), söömine (pea otsekohe - mõnikord ei jõua kohvitassi tühjakski juua, kui jälle silmad pahupidi hakkavad minema) ja luge...dapüüdmine, ei saa lugemiseks nimetada, viiest reast piisab: ma vaevalt leian järje üles, kui jälle magama jään.

Kusjuures uni on HEA, täna hinnati see ideaalseks, st ainult 1% äpikasutajaist on minust parem uni :)

Ma pole unustanud, et äpp on mulle näidanud ka, et 2% inimestest on minust halvem uni, 98% on parem :D

Aga lehed, lehed ...

Edit:

Ma tegelikult olen justkui tahtnud varem ammu ja tahaks ka edaspidi püüda-viitsida oma lugemispäevikulehekülgi loetavana pildistama hakata :D  Ma muudkui tahan ja tahan, aga ... nagu see ... olulisuse ja energiakulu tasakaal pole siiski selline, et viitsiksin. Kuid olen näinud, et kui uduse või väikese kirjaga päevikupilti vaadata tahvelarvutist (mida minul endal pole küll iialgi olnud! :D ), siis saab nagu ... näppudega pilti laiemaks venitada, see on lihtsalt meeletult tüütu -- täpselt nagu minu jaoks selgete piltide tegemine! :D Pole hetkel mõeldav! :D Liiga tüütu! Mul endal on pea algusest peale olnud läpakad -- nende peal pole mõtet midagi ekraanil suuremaks venitada või ekraani toksida, olen ... proovinud, korduvalt ... :D Ma peaksin teadma, et see ei tööta, ma ei tea, miks ma üritan 😅 Ma vist unustan ära, kes ma olen ja mida ma kasutan, kuidagi ... 😅