Siin Ameerika Hääl, Washington

Hola! Eile mu tervis jukerdas, vererõhk väga madal (suurema osa päevast alla 90, ülemine), nii et pikutasin voodis ja vaatasin YT's MTV "Catfishi" ja "Help! I'm in a secret relationship" katkendeid. Siis käisin veel duši all ja tegin süüa, ongi kõik 😅 Ei lugenud, ei joonistanud, ei teinud ühtki majapidamistööd, ei päevitanud rõdul ...

Loodan täna tublim olla ... ja päevitada 😁

Inspirobot soovitab tänaseks: 

Wut? 😂
Nende puu otsast lendu tõusvate lindudega või? 😂


-----------

Tahtsin kartuleid keeta ja ... üks kartul oli mädanema läinud, ning kõrvalolevad kartulid haisesid ka. Ma pole kunagi vedelakslagunenud laipa nuusutanud ja küllap see lõhnab veel hullemini, kuid olles sugugi mitte erakodrdselt pirts lõhnade (ja ka muude elu vaimselt või otseselt haisevate nähtuste) osas -- seda läga likvideerides tulid mul spontaansed öögatused nagu ...

Nüüd ma pean meie kartulikasti hoolikalt ära klooritama ja sel kuivada laskma ... Seda pole siin korteris kunagi varem juhtunud... võib-olla need äikeseilmad tegid trikki, me vist ei teinud kartulisööke üle nädala, ehk ... ei liigutanud neid ...

Mu emal oli kombeks mind nädalateks mõne sugulase juurde sahkerdada, maksmata sellele inimesele söögiraha, rahurööviraha, voodipesupesuraha, ei midagi. Ja ma arvan üks neist vimma pärast pakkus söögiks mädanenud, keedetud kartuleid. Olin 15-aastane ja siiski kartsin öelda, et ma oleks pigem viis päeva veedieedil kui neid sööks :D
Noh, see oli mu emaema, nii et võib-olla on loomulik, et ma ei osanud tema surma üle kurvastada muidu kui tema teise lapse, minu tädi pere pärast, kellel oli temaga parim mõeldav suhe maa peal.

Ma tean, et mul polnud emaemaga normaalset suhet osalt selle tõttu, et ta ei tahtnud mu emaga mingit tegemist teha, aga huvitaval kombel mind üldse ei huvita; st ma ei süüdista oma ema selles asjas üldse
......... ilmselt selle tõttu, et ma nii või teisiti pole eriline sõbrutseja/sõbrustaja 😅
Olen pigem hullaja ja kukerpallitaja, pöörispall.
(Eriti tollal: ma ei arvanud, ei teadnud, ei oletanud ka, et keegi maailmas saab elu tõsiselt võtta.M arvasin, et mulle (veel) teadmata põhjusel on inimesed otsustanud omavahel teeselda, et mõned asjad on tähtsamad kui teised. Ja see kõik on lihtsalt katse-test. Mis alati lõpeb neutraalses nullis.)
Anyway, kokkulepitud suhtlemist ei taha.
Jäin mõtlema, kas on olnud, et mina tahan rohkem suhelda kui teine?
Jah, on olnud küll!!! //// Lisatud: mul on juba 5 inimest meelde tulnud, Mees nende hulgas!
Õudukas!!!///
Ega see mõnus tunne just ole ...

Lugesin eile vanast päevikust (aasta 2015), et ma olen oma 'borderline' emaga tegelikult tema hülgamishirmust rääkinud. Täiesti uskumatu! Kui poleks kirjas, ma ei usuks, et ta on vähemalt kord elus teadvustanud ja tunnistanud seda välja öeldes, et ta elab meeletus hülgamishirmus! Ta patoloogiliselt esitab end andjana, kuigi on ilmselgelt võtmas, absoluutselt suutmatu kujutlema, et ta on teistele vähem tähtis kui nende enda elu ja heaolu, mis temast sugugi ei sõltu. Üks ilmekas näide: kui ta elas Õe pool mõned nädalad (2015), käis ta Õele pidevalt ütlemas, kuidas tema (Emmakese) vajaduste pärast muretseda pole vaja, ta ei soovi kuidagi tülinaks olla, kõik on hästi jne, kuigi Õde ei muretsenudki vaid pidi raevu alla suruma, kui Emmake jälle hiilis ütlema, mida kõike ta ei vaja. Minult ta kord mulle hapral ajal küsis öömaja, alustades sellest, kui hästi ta mõistab, kui ma oma olukorra tõttu ei saa seda pakkuda. 15 minuti jooksul püüdsin talle kusagil 5-7 korda vahele segada, sest ma teadsin sekundipealt, et see absoluutselt ei sobi. Ja ta ... ilmelgelt üha enam joovastunult oma ilukõnest, mõistlikkusest, leplikkusest ja headusest, segas otsekohe vahele, sain vaevalt 2-3 silpi öeldud (ma tulen jutuga umbes, nagu "Tead, ma ... (segab vahele) ... ma saan ar... (segab vahele) ... ma juba... (segab vahele) ... kuule...(segab vahele) .. aitäh, et s... (segab vahele)...".
 Ja kui ma tal lõpuni rääkida lasin ja ütlesin, et see tõesti ei sobi kohe üldse mitte, oli ta mõnda aega šokeeritult vait 😂 Kuid pole kahtlustki, et sellised asjad on olnud õpetuseks ka mulle endale. Et ma liiga uljaks ja isekaks ei muutuks, kui end puuduses tunnen olevat. Sest ma kasvasin tema järgi. Suurte ootuste ja nõudmistega. Ta õpetas mulle hulle asju nagu "Pane (loe: manipuleeri) mees enda eest võimalikult palju maksma, sest siis on tal raskem sinust loobuda -- ta investeering on nii suur, et tal on raske end lepitada sellega, et see jooksis tühja!" Jep, oma teismeikka astusin ma selliste õpetustega. Jumal teab, kui paljut ma uskusin ja kahtluse alla ei seadnud, aga see on mul meeles just sellepärast, et see tundus mulle täiesti jälk ja hullumeelne (kuid ma ei öelnud seda talle).


-------


Kuidas te end tunneksite, kui teie voodipeats oleks selline? :D

Kola on veel rohkem, kuid mu käed pole piisavalt pikad selle näitamiseks! :D

See kaetud kirjutusmasina moodi välja nägev moodustis on kolm patja, millest peamine on see vormiga padi; magades on kõrgem osa kaela all, kuid kui ma päeval puhkuseks pikali viskan, siis keeran padja  alati teistpidi, et äkki ma loen või viskan pilgu arvutisse ...

(Ma tegin need fotod varahommikul otse üksteise järel -- õrna aimu ka pole, miks valgus nii erinev on.)

---------------------------------------------

Tottoroo-Pomottoroo ...

Wow ... Niisiis, kui ma sain aru, et mu nägemine tõesti hakkab pluss-prilli vajama, siis ehmatas see mind väga, ja ma hakkasin kasutama 'aktiivsuse/motiveerituse' äppi Pomodoro, mida teadsin juba ... varasematest aastatest. Selle default tsükkel on 25 minutit tööd ja 5 minutit tööpingist välja, sirutad, hingad, jood vett, käid rõdul, teed mingi väikese töö nagu igapäevane  vetsupuhastus või lainer-ripsmetušš. Ja ma olen mõelnud, et iga 25 minuti alguses tegelen ma esmalt kas erinevate päevikute või blogiga, ja kuna ma ei taha iga 30 minuti tagant uut blogipostitust teha, siis hoian lehe lihtsalt lahti. Ja paistab, et mu jutt ei saagi iial otsa 😬 Kui Emmake kõrvale jätta, olen ma ilmselt kõige tüütum inimene, keda natukenegi tunnen ...