Reede, 5. juuli 2024, öö

Need brutalistliku arhitektuuri tsementkuubikud/-kamakad, mis inimestele üldiselt külmad tunduvad oli minu unelm ja juba väga kaua enne seda, kui AI-kunstnikud hakkasid neid monstrume paigutama Studio Ghibli maastikele ...

Mõistagi, on võimalik, et ka selle postituse peale tuleb keegi autor, kes käsib pildi maha võtta, kuid ma riskin hetkel. Living dangerously 😁
(Ei, ma lihtsalt ei taha, et 'loojad' tunneksid end ärakasutatutena ... nagu et ... ma oma 'platvormi' tugevdan nende tööde jagamise kaudu/abil.)

Betoonmonstrumid ... mu unelmais ... mitte lihtsalt ei ole looduse poolt üle võetud, mis on visuaalselt lummav, kuid ka selle ... hmm ... "anti-homosapiens-biootiline" (ma pean hetkel silmas INIMelu-vastane) aspekt: loodus saab niimoodi laiutada ainult siis, kui inimesed on kõvasti koomale tõmmanud (mida me nii väga peaksime tegema!)
(... huuh! -- emotsioon lööb nii kõvasti rindu!) -- Kas me tõesti poleks õnnelikumad, kui tootmine käiks ainult esmavajaduste JA ERIKUNSTI kohta? meie tehnoloogiliste teadmistega harime me põldu nii palju paremini, meil on nii palju alternatiive kartulile, kaalile, rukkile ja nisule, me saaksime nii palju rohkem puhata, kui mingeid lollusi --- nagu märkmikud ja kleepsud --- ei vajataks; mis teil viga on? 😁😁😁
 Hani-veis (anyways), kõigile  (nüüd 40-55 eluaasta kandis) lugemishimukatele lastele avaldas sügavat muljet väikese Pelle seiklused maailmas, kus ta ärgates avastas, et ühtegi teist inimest pole, nii et tal on 'vabad käed'. Ma ise küll ei mäleta selle lõppu. Ilmselt ta ärkas üles ja tundis kergendust, et see oli olnud unenägu, kuid kindlasti on palju inimesi nagu mina, kes oleks olnud tohutult õnnelik ilma ärkamata :D Minu jaoks, ammune unistus lagunevate, päikesest tuliseks köetud hallide tsement-ko/losside vahel ihuüksi laialilaotumine, heliks ainult tuulesasi kõrges rohus. Kui võtta inimelu pikkuseks 80 aastat ja ma saaksin selle 46 aastasena --- mul pole sõnu, see oleks nii imeline 💖Ma juba olen saanud kõik, mida elul on anda -- peale rahu! :D (See tegelikult oli mul, kümmekond aastat tagasi, kuid oli vaja, et ma selle laiali jagaks, ja ma ei kahetse seda, mul on toonaste energiaülekannete üle hea meel. Vahet ju tegelikult pole, we are one.)

Oh, ja ma räägin kogemuste põhjal. Mõistagi on Viljandi lossivaremed ja Rakvere kindlus imelised ...
 (hehe, viimase puhul, enne praegust sajandit, me tegime seda seinaronimist, mida praegu ... eee ... kusagil pakutakse, ma ise olen näinud ainult Lõunakeskuses :D -- kuid mitte ennemuistsetel varemetel ...)
... ürgallikad ... oh, juhtumisi -- võiksid ju olla vastupidi -- pelutavad, nagu ... samm jääb aeglasemaks, lähenedes -- sa ei saa aru, miks? ... aga sa ei taha lähemale minna.

Ma nüüd jälle julgen ainult guugli otsingu panna, kuid mõelge, kui need hallid kamakad oleks keset seda: 

Ma ei julge ühtegi fotot eraldi panna, et meie peret minu pärast ei trahvitaks, kuid esimese rea kolmas on mu lemmik, järgmine -- kohe tema kõrval. Kui hein kasvaks üle pea, päike kütaks kivi soojaks ... tuul vuhiseks kõrge rohuga niidul ja "kohitseks" 😁 puulatvu, ... mitte ühtki (inim)teadvuse signaali poleks tunda --- huuh! Kümme minutit või igavesti (näiteks 10 000 aastat 😁 --- yass, pliiz! 😅).
Oh, ja ülemise rea neljas võtab mu hingetuks, geniaalne ehitis, what a freaking weirdo!, kuid mulle meeldiks, kui mul oleks rohkem ronitavat pinda. Aga siiski -- imeilus koletis!

Ja näiteks siit, esimese rea kolmas:

Annab ronida!



Siin on nüüd midagi täiuslikku, ja see on esimese rea neljas pilt.

Maailm on lõppenud; nurmed, sinitaevas ja läbistamatud seinakamakad katavad ja varjavad mind, mil ma magan. Ja mu hirm on tegelikult ainult mälestus ... Maailm mu jalge all ja ümber on nagu üks suur süda, tukslev/pulseeriv, võimas-julge, vaba. Kõik kõiges.
Maja on ühtlasi ka kosmoselaev (sest maakera ju kihutab meeletu kiirusega ümber meie päikese)!

Iga päevaga katsetaksin uusi turnimise-teid --- absoluutselt mitte mingisse mäetippu, jalutaksin 'ülesmaja' puhtast olemas-olemise rõõmust. Ja kui ma arvestaksin valesti ja kukuks end katki, siis poleks kedagi süüdistada minu abita-jätmises ... see leplikkus, millega indialased vaestehaigla koridoripõrandal surid, sest arst võttis riigi raha vaestehaigla jaoks küll, kuid oli kohal hoopis erapraksises.

"Öö rohelise sumeduse kohal
on kajakate valged tsirkumfleksid ...

See tühjus hinge kohal kõlgub, mida
ei ole, ei saa olla, mis on kõik!

Too veini veel, sest elu pole miskitki ..."

Sedakanti kõlas kellegi luuletus 😅
Must be Pessoa ...
Pole õrna aimu ka, miks see järsku välja kargas 😅
Mul praegu on korduse peal hoopis Radioheadi Creep ...

Hei, kas pole ... kriipivalt võrratu inglisekeelne sõna 'gutted'?
See on nii füüsiline ja enamik meist on kunagi lapsena olnud füüsiliselt 'gutted' (mitte nagu kalarookimine 😅 -- guts out 😅 ) --- vaid rusikas kolmnurka ribide all. Murdud pooleks nagu taskunuga/liigendnuga ...


Olen sünniperes korduvalt rusika 'kolmnurka' saanud, nii et hakkasin kartma igasugust endale suunatud lähedust; näiteks kui mu selg polnud vastu seina, nii et inimesed said minust selja tagant mööduda, näiteks köögis: minu ees oli laud ja sein, mu selg ja küljed olid 'avatud' ... -- kartsin ja vingerdasin, püüdes seda mitte välja näidata, sest mul oli tunne, et kui oma hirmu välja näitan, kutsub see vägivalla esile ...
Olen (küll ainult üks kord) pealt näinud eelnenud peksust (laksud, siis pea vastu seina) põrandale kukkunud lapse jalaga kõhtu löömist lapsevanema poolt, see laps ainult halises ... Ja ta viidi siis kodust metsa, et teda seal peksta kõvemini, inimestest eemal. Ja see oli minu süü. Mina kaebasin tema peale.

...!


Internet on mula täis, kuid vähem kui nädal tagasi lugesin või vaatasin midagi, kus öeldi, et ...
sa ei saa oma vanematelt mitte kunagi tunnistust, et nad olid julmad sellel sügavusel, mida sina vajad.
Nad võivad tunnistada, et olid """"""liiga """""karmid""""""". Näiteks minu 'naissoost lapsevanem' on väitnud, et ta valmistas meid karmi maailma jaoks ette.
See on täiesti absurdne.
Autistliku ja ADD/ülihajameelse lapsena -- maailmas polnud midagi, mida ma oleks kartnud ligilähedaseltki nii palju kui oma ema. Kuid ma kartsin siseruumide pimedust ka meeletult nii et magasin kasvõi laelambiga; ämblikehirm minu meelest tekkis kooliminekuea kandis. Oletan, et Mamma (emaema) aias kummardusin säärt sügama ja avastasin sealt suure peenejalgse ämbliku. Igatahes satun paanikasse, kui ämblikud on üle 5 mm. Väiku/B kardab isegi kärbseid, kuid ta juba teab, et ämbliku puhul -- tema kutsub mind, et ma issu appi kutsuksin. Mul on meie jaoks nüüd väike käsi-tolmuimeja, kuid ma siiski kiljun, niitsun ja halisen ja pillan kõiki asju maha "ämblikku imedes". Ja B, kes litsub end vastu seina/põrandat isegi "kärbse-porirünnaku" puhul (kui porikärbes toas ringilennata põriseb), saab lõpuks aru, et ämblike (ja AINULT ämblike ----- ma ei kutsuks Meest mitte ühegi muu mutuka puhul, mida olen näinud) puhul on minust kasu ainult nii palju, et ma valideerin tema hirmu ja kutsun issu. Issu võimalusel raputab nad aknast alla. See on imearmas. Meest jälgides püüdsin ka mina seda teha eelmises kodus ... paberi ja plastkausiga: paned seinal-sitsivale ämblikule plasttopsi peale, libistad paberi seinamööda topsi alla, nii et ämblik jääb topsi sisse ja paber on kaas, mis ei lase tal ... maailma hävitada ... Mul õnnestus kord seda teha, kuid aknani jõudes kisendasin-kriiskasin ma pikalt ja hullumeelselt, ja viskasin kogu kupatuse (plastkauss, paber, ämblik) aknast alla.

Ämblikud on tõenäoliselt ainus asi, mille puhul B teab, et ta saab minu abi ainult niivõrd, et mina oskan vaadata, kas issut tohib hetkel segada või mitte.
Hiljuti kutsus ta mind appi "seinal surnud" ämbliku puhuks, ta jalad olid kronksus (ämblikul, mitte B'l) ja ma kinnitasin, et see tõesti näeb surnud välja. B vaatab mind mõned korrad, et kas ma teen ka midagi ... mina olen hullus stressis, soovitan, et ta teeks paberkäteräti märjaks ja kougiks 'ämpsu' selle sisse ja laseks vetsust alla (see oligi tualeti ja vannitoa ukse vahel, koridoris) ... Ise ma ei liiguta, kuigi B mind piidleb ... Ja siis, ta hakkab ämblikku seinalt võtma, see kukub põrandale ja hakkab 'kihutama' -- mina kisendan nagu mind oleks taserist lastud; pärast kiiret ja sügav-puurivat pilku mulle, B ise krabab selle 'vutaka' märga paberkäterätti ja laseb vetsust alla, kuid alles pärast minu hindavat vaatlemist :D

Kell on 2:52 öösel, hetkel ... :)

Olin just hiljuti juba magama jäänud, kui B kella 11-paiku (õhtul) kodupäeval duši alla läks: see on tavatu, ja minu neurootilisus viskab mu kohe ärkvele. Ohuradar töötab. Mäletan (hmmhmmhmm-)juhtumit, kus ma olin saanud uimastava kõrvalmõjuga AD'd, ja magasin nagu nott, ning järsku kell 4 öösel -- mu keha kargas püsti ja jooksis B toa poole; B toas oli sääsk, nii et ta ei saanud magada ja ta kutsus nuttes appi issu, kes elutoas arvuti taga tšillis ja kokteile jõi. Ja kuigi mul olid unerohud ------ need sammud ja hääled olid valed, nii et ma viskasin tekid kuhu iganes ja jooksin toonase magamistoa (nüüd on see minu tuba! <3 ) uksest koridori veel pooleldi magades :D Valed sammud olid! :D Valed hääled! :D Mu alateadvus ehk kartis, et Mees ajas segamini tualeti ja B toa ukse! (Need on 90-kraadise nurga all üsna kõrvuti.) Kuid jutu mõte on selles, et kui mu keha üles kargas ja toast välja paiskus, ma polnud veel ärkvelgi :D Mu keha 'omapäi' tegi õhuvingerdusi-vangerdusi, ise ei teadnud, mille pärast. React now, think later. 😁

Kohe päris kindlasti olen ma ürginimeste seas sündides olnud öövalvur, tule-elus-hoidja.
("Välekil on tuli!") :D
(Oh, ja märja varese ja teoga multu(d)! ... "Te istute tulevalgel ..."
Ja "diil" udus ......)


Hmmm ... Kas 50 (inimest imevat) kirpu või 50 ämblikku mu magamistoas? -------- Silmapilk ja 100% pigem kirbud, ja mul on mõlemaga lähedased kogemused. Üksainuke kirp võib peita end su riieteõmblustesse, nii et tema leidmiseks ja "käpa pealepanemiseks" läheb nädalaid. 

Ja ... SA EI SAA LIHTSALT VÄLJA KOLIDA!
Nad tulevad/kolivad kaasa ...
Nad pole nagu sääsed, et nad närivad sind ja sa laksad käega.
Kirbud on kirjeldamatult visamad ja hävitamatuvad... Visamad ja hävi- ... havikäsud...ma mataks... tud? Ääääähhh. 
Igal juhul, ämblikud on olendid, kellega ma 'hängida' ei taha.
Hiired-rotid -- imeline!
Terraariumimadu -- hehe, okei, pai-bye.*
Herilane-mesilane --- olen küllaltki allergiline ja punsun üles, nii et kui selline sell põristab bussis minu kõrval oleval aknal, siis loobun oma istekohast. (Ükskord ma palusin väljaspool bussipeatust end aknapoolselt pingilt välja lasta, ja ma olen unustanud, mida ma kavatsesin öelda, kuid mäletan hästi, mida ma ütlesinn: kergitasin oma pepu aknapoolselt pingilt ja välja pääsemiseks ütlesin: "Vabandage, ma kardan!"

😂😂😂

Kui minu kodu igas ruumis oleks 5 ämblikku, ma vist sõidaks lennujaama magama igal õhtul. Oh, ja kuna mu raamatud ja päevikud on siiski kodus, ma telliks mingi "bug-exorcism" teenuse. Kui selle tagajärjel on mu kodu nii mürgitatud, et ma pean kandma ujumisprille -- nagu sibulatega tegeledes -- so be it. Praegu on kell öösel 3:27 ja kui praegu minu kodu igas ruumis oleks ämblik, ma võtaksin istepadja, pleedi, telefoni ja raamatu (isegi kui wifu streigib) ja veedaks semi-meeldiva öö trepikojas, liftipesas. Kui keegi ärkab, saaksime 'sõjaplaani' teha :)

If there's something strange
In your neighborhood
Who you gonna call?
(Ghostbusters)

If there's something weird
And it don't look good
Who you gonna call?
(Ghostbusters)

Mees püüaks kõik kinni, mis ei vaja kummardumist ja taburetile ronimist! :D
Kuid ... ma ei ärataks teda selle pärast iialgi.
Oletame, et ainult 'kahtlased inimesed' mööduvad minust, märkavad mind trepikojas nagu kodutut ...
See tõotab ainult head! :D
(Jah, kerjuseid ja kodutuid on 'mitut sorti'. Olen paljudega läbi saanud meile ühise umbusalduse tõttu 'homse päeva' osas. Meie meelest, juhtuda võib mis iganes! Pole võimalik ennast ette valmistada. Nii et naudi, kui on, mida nautida, ja hinda kõike ilusat, sest see on sulle ainult "laenatud" -- sa võid kaotada KÕIK, nii mentaalselt-intellektuaalselt (töökoha kaotus, dementsus, Alzheimer), emotsionaalselt (nende inimeste armastus, keda sa armastad), füüsiline jõudlus/tervis (jääd haigeks, ratastooli), finantsiliselt ... Asju, mida on võimalik kaotada, on justkui lõputult. Sina jääd ikkagi alles, haavamatuna.)

Ja ega ma ole huvitatud tema kirpude jagamisest, pisipureliste kojutoomisest.

Lihtsalt ... kui on võimalus kirbukotte ja täitünne kuulata, siis paljud on väga ilusad, ja ... nad püüdsid, nad tõesti püüdsid "normaalne olla".
💖

Hävita-Mutamuta ... (hävitamatuna :) ) Mingis lastefilmis (Madagaskar?) oli jõehobupoiss MutaMuta või midagi sellist :D He walked with swag, girls were crazy about him ...:D Ja temaga koos oli laul, mis algas ...
"Ma olen suuuuur!
Ma olen kuuuuuum!
Ja minu keha ...."

( ... ei taha midagi teha :D --- ma lihtsalt ei mäleta sealt edasi :D )