Oia-roia-rotipulmad ...

Vaatan "kartulitüdruku" (my thots) ülevaadet sarjast "90 Day ..." eee .. alguses oli 90 Day Fiancé, siis tuli Before 90 Days, siis The Other Way, siis ... ehh, ma parem guugeldan ...

Haa!

... ja mõelda vaid -- vanasti nägi habemega naisi ainult dokumentaalfilmides (ja veel varem -- laatadel, raha eest) --- nüüd on nad kõikjal sellise enesestmõistetavusega, nagu oleks nad alati meie kõrval olnud -- võib-olla ka tõesti olid.

Igal juhul rääkisin sellest Mehega, möödaminnes -- ta meenutas mulle, et ka Eurovisioonil oli üks.
Ma ütlesin: "Aaa, jaa, see ... (ilma) Kontsuta Vorst!"
Mees tõmbas kohvi kurku ja ninna, ja läkastas kolm minutit :D
Olin väga uhke, et ta nii hullusti naerma panin, kuid samal ajal hakkasin juba murelikult elustamisvõtteid meenutama.

Kuid tagasi selle ülemise pildi juurde -- mõelda vaid, kui üks kahest soonimetusest oleks talle väga solvav, ja sa pead kiiresti otsustama, kas öelda tema kohta he või she. Õnneks Eestis pole vaja kliendile mitte kunagi öelda "ma'am" või "sir".
Ma arvan, et kui inimesele on oluline, et talle valet sugu ei omistataks ja see on visuaalselt ambivalentne, peaks ta ise oma välimusega rõhutama, kes ta olla soovib. Kui sulle on väga tähtis, et sind peetaks naiseks ------- aja oma friiking habe ära! Kui sa tahad lihtsalt tüli tekitada, siis jaa! -- habe alles, kleit selga. Kõik korras! Kuid pole kena MEELEGA segaseid signaale saata, et saaks kisada mingi ilmsüütu ettekandja või poemüüja peale. Tähtsusel on liiga pikk järjekord, I guess ...

Sellest on vist juba 20 aastat, mil nägin üht dokumentaalfilmi transvestiitidest ja üks ütles, et teda hämmastab ja teeb nõutuks, et naised ei viitsi end üles lüüa. Tema näeb nii palju vaeva, et end naiselikuna tunda ja need, kellel see on "tasuta käes", ei näi sellest üldse hoolivat.
Hmmjaa... Tõsi küll... Ma hakkasin end igapäevaselt meikima juba 13-aastaselt ... (Ma ei elanud kodus, välja arvatud suviti.) Ja praegu on mul laipolemise päevi häääääääääästi palju rohkem, kui päevi mil ma suudan kolm asja teha...... (selle pärast on mul "to do" listi asemel "did dis" list!)

oh ...

Ma sain eile lapsepõlvesõbralt sellise sõnumi:
 

Eee ... see on mu tänase päeva kolmas jutt siin -- kas ma eelnevalt rääkisin, et ütlesin "kiisumusi" asemel kallule kogemata "miisukusi"? 😅
Aga jah, mu hellitusnimed on tavaliselt kaheosalised ... hmm, sõimusõnad ka, nagu "hapupüks" või "torukonn" -- need sõnad ise tulevad mu suust välja, mina pole neid teinud 😅
Aga alati paaris, nagu "kiisutibu", "kallupall", "tuvitibu/linnutibu", "kiisumusi" - ma nagu miksin sõnu ... Hei, kas oli selline raamat nagu ... eee, see kõlab tobedalt, kui polnud ... "Nösperi-nönni natuke" ... Omg. Ma parem guugeldan 😅

Pheeewwww! On olemas küll, aga kirjutatakse veidi teistmoodi:

____

... nagu..., kuhu ma nüüd jäingi..., meik...... Aa, jaa. Selle trans-boy jutt mõjus mulle tohutult! Ja nüüd on nii, et kui ma peale hammaste pesemise üldse midagi teha jaksan, siis -- meik! Üüratult tähtsam, kui duši all käimine :D
Ma mõtlen, et ilusale inimesele andestatakse laiskus kergemini kui koledale.

😁

 ------

:D

Alati Armas Aurora: 

----------

Hei, kas teie muidu saate aru, mis soost see habemega naine kõige esimesel fotol on? Nagu ... geneetiliselt ja mida ta taotleb? Ma olen harva näinud nii segadusseajavat ... hmm, what do you know!, ma päriselt ka ei leia sõna selle lause lõpetamiseks... 'olendit'? Kuid ma arvestan võimalusega, et teised inimesed saavad kohe aru, mis soost ta enda arvates on, mul lihtsalt puudub vastav talent.


-----


Ma arvasin, et olen tohutult kaval võttes praktikasse oma blogis postitusekirjutamise lehe lahtijätmise..., et seda jooksvalt, "mööda-minnes" päeva jooksul täiendada. Kuid ... paistab, et mu jutt ei saa iial otsa, kui valget lehte näen.

Minu praegune probleem selle päevikupildiblogiga on selles, et ma meeletult armastan kõike, mida ma pildistan - kuid jälestan fotodega töötamist. Mul pole fotode tegemise suhtes mitte mingisugust vastumeelsust. Kuid 90% enda tehtud fotodest olen ääretult pettunud -- need kõik lähevad siiski siia üles, sest samast asjast veel ühe foto tegemine oleks veel hullem! :D Värvid on sageli nii valed!, ka ei oska ma lõigata sellist kompositsiooni, mida minu armastav pilk näeb ja imetleb. Oh, kui ma Väikul palun liikumatu olla, et midagi imelist tema juures pildistada, siis on sama: foto on ... nagu kuritegu selle kõrval, mida mu silmad näevad.

Anyway, ma täna vist päevikuid ei pildista. Ja ma pean natuke "rethinkima", kas ikka on hea mõte, hoida poolikut blogipostitust avatuna. Ma kirjutan liiga palju ja ei millestki olulisest, kui tühja (neti)lehepinda näen 😂 ... Oma silmade hoidmiseks kasutan ma Pomodoro äppi, mis tuletab puhkamist meelde: 25 minutit tööd, siis kell piiksub ja viis minutit on sirutamiseks, vee joomiseks, rõdul rõõmustamiseks, kuid puhkuse lõpus heli ei tule! Niisiis võid puhata 5 minutit pluss 7 tundi. Helimärguanne on ainult, kui töö-25-minutit täis saab (see saab täis uskumatult kiiresti, nagu ... mingi ... 3 minutiga! 😅 ) Ja et mitte blogimist tüütuks pidama hakata, on mul reegel, et kui uus töine 25 minutit algab, siis esiteks ma tegelen blogiasjadega, näiteks panen fotod postitusse, ja järgmise tsükli alguses räägin, miks ma need fotod tegin, mis seal on, siis oma ülejäänud päevakavaga. See töötab ... liiga hästi.
Hmmmmmmmmmmmmmmmmmm...................

Oh ... 
Mees tuli mind juba teist korda tänama tõlkeabi eest ühe väikese artikli juures, mis netis avaldati (ma arvan, et see polnud honorari-asi) ... ja ma tunnen muret, kas ma olen olnud upsakas ja julm?
Vanasti (st siiski pärast insulti) ma tõlkisin tema jaoks igal nädalal mitu väikest teksti. Nüüd on vast paar aastat tal tööta möödunud, nii et ta pole mu tõlkeabi vajanud ... Mind kohutab, et ta teist korda sama asja eest tänab. Me ju hoolitseme teineteise eest nagu saame, kas pole? Jah. Sain seda kirjutades aru, et ma pean aitama tal ennast rohkem väärtustada. Ma unustan kogu aeg igasuguseid asju, kuid ma tean, et seda mitte. Ja ta on nüüd nii kõhnuke ka ... Aga pole hullu, ma saan teda kanda küll.

 

Mul on olnud õnn ja õnnetus jääda üsna lapsikuks, ja sellega kaasnevad sellised asjad, et ma torman Mehele midagi "imelist" näitama ... ja ta pole kunagi kärsitu. Näiteks õnnestus mul arvuti kaudu tulesüütaja tööle saada ja ma tormasin seda Mehele näitama nagu ma oleksin ise leiutanud midagi, mis inimkonna päästab :D Ja ta kunagi ei näita välja, et see on tühiasi 💔

Mu internet on viimased 4 päeva olnud täiesti kohutav, aga ma ei taha Mehele öelda, sest ta ... 'võtaks seda isiklikult' ja ma ei taha teda muretsema panna. Kuid ma oleksin selle teksti juba ammu üles pannud, aga ma ootasin mõningate asjade jõudmist mu telefonist arvutisse ... No fotod, illustreerimaks asju, millest räägin. Mu Messenger arvutis näitab ...

omg ... ma tegin telefoniga foto sellest, kuidas mu FB Messenger on blank. Hetkeks unustades, et sellest ma just räägingi ja ma ei saa sealt fotosid kätte :D

Ma võiksin teha kümneid fotosid sellest, kuidas mul pole internetti, kuid mõistagi ei saa ma neid postitusele liita, kui netti pole 😅😭😅

oink oink oinapäev ...

Oo ... siis ma vist ei saa ju postitada ka?

----------- Vaatasin uuesti Messengeri, et kas saan fotod kätte. 
Nope! :)
Kolmandat tundi laeb seda lehte :D

Kohe ma näen, kas ma blogipostituse saan avaldada? :D


--------

Lisatud hiljem:

Mu Messenger oli tundide kaupa selline! :D Kuid telefoniga tehtud fotod saan ma blogisse nii, et saadan need endale Messengeri, avan need arvutis ja salvestan arvutisse :)
Kuid mõistagi ei saanud ma Messengeri abil näidata, kuidas mu Messenger ei tööta :D