Esmaspäev, 1. juuli 2024

Varahommikune Inspirobot:

😁

Noh, see oleks katastroof, sest mu parim sõber on Mees, ja ma olen ainus "friik", keda ta kuulab :D


-----------



Üks tarkpea siin luges rõdul raamatut ja arvas, et on hea mõte hariliku pliiatsi teraga oma sõrmeküünealuseid puhastada 😂 Milline üllatus! -- need muutusid märksa mustemaks, kui nad enne "puhastamist" olid! 😮😅

Hei, hariliku pliiatsi teritamine üle rõduääre, nii et puit ja ... grafiit??? ... tuulde lendavad -- okei või pole okei? Kui te näeksite kedagi seda tegemas, kas te mõtleksite, et seda ei tohiks teha, see on vastik ja inetu? Ma ei tea ..., aga ma eile tegin.



Anyway -- sain Petersoni raamatu täna varahommikul lõpuks läbi 😅😆😅

Jah, ma arvan -- ta on seksikas poiss. 😂
(Onu Bella laul.)
Ma arvan lõpuks, et ta on armas ja hea.
See, et ta sealjuures ka hullumeelne on, ei sega mind sugugi 😁
Pea-asi, et tark, paljulugenud, sõnaosav ja karjumiseni kirglik 😁
Et kirglikkus ja hullumeelsus paneb teda mõnikord napakaid asju ütlema ---- kohe mitte üldse ei morjenda. Liiga paljud inimesed on avameelsuse tagajärgi kartes vait.

kuigi samas ... :

😅
DUUUUUUUDE?
My man, are you okay? 😂

P.SSSSSSSSSSSSSSSSSSSSSSS ...
Eile õhtul hakkasin midagi kirjutama sünnipäevapeost, kus 21. & 22. juunil käisin;
toksisin "... poolvend L ..." ja sain järsku aru, et ...
... mul oli kaks poolvenda isa esimesest abielust, kuid üks tegi aasta tagasi enesetapu, nii et ... olevikust rääkides pole mul kunagi enam vaja tähega täpsustada, kummast jutt.
See tegi nii kurvaks, et ei tahtnudki enam oma naljalugu rääkida ...

Üldiselt ma suhtun surma ja suremisse nagu kõige hullem psühhopaat maa peal. Ma lihtsalt ei näe probleemi. Pole kunagi tundnud kaotusetunnet ... välja arvatud, kui olin kümneaastane ja mu 'rotsu' suri -- see oli märtsi alguses ja ... mul lubati teda kolm ööpäeva rõdul hoida, sest ... ma ei suutnud uskuda, et ta ... jääbki surnuks 😅 Mulle tundus võimalik, et ta puhkab end välja ja tõuseb taas jalule ...
Kuid mu neli lahkunud vanavanemat ... -- pole emotsiooniraasugi, ma polnud nendega kunagi lähedane ja ei kaotanud midagi peale kimbatuse, kas ma peaksin nendega sidet pidama. Ehk siis selgelt ja konkreetselt väljendudes: tundsin kergendust nende kõigi surmast. See tähendas mulle ainult vähem kohustusi. Oh, ma sain ühelt hõbedast sõrmkübara ja teiselt ilusa puust karbi -- emapoolse vanaisa kätetöö. Mul on mõlema üle hea meel :)

Lahkunud poolvend -- noh, ta oli väga tark, sai Mehega väga hästi läbi, imetles Väiku sõnavara ja rafineeritud olekut juba ajast, mil B oli kolmeaastane, ta oli mälumängur ja mõnikord, kui Mees oli palutud kedagi asendama (Mees ise ei viitsinud mälumänguriks hakata), siis kohtusid nad ootamatult :) Ta oli kindlasti inimene, kelle vastu otsekohe tunned lugupidamist, ta oli korraga jõuline/kirglik ja ALATI VÄGA VÄÄRIKAS. Kuid tusane, kuidagi. Küüniline, paranoiline, depressiivne -- minu maitse jaoks mõnikord isegi vaenulik (kuid mitte halvustav -- halvustamine oleks tema silmis olnud liiga labane!), kuid ka meie saime omavahel suurepäraselt läbi. Hehee ... ma mäletan, kuidas siin/selles kodus köögis süüa tehes ütlesin (seljaga-küljega tema poole) teadlikult õrritamise pärast: "Iga tõeliselt tark inimene on hea"  ----- ja see oli tema jaoks täiesti hullumeelne, ma 'nägin' kui šokeeritud ta minu lihtsameelsusest on, ja kuidas ta vaatas silmad punnis suu lahti Mehe poole, et "tule taevas appi! -- kas sa kuuled mis lolli juttu su partner räägib???????????????" 😂 Ma pole teda iial enne ega pärast jahmununa näinud :D Aga Mees teadis ju ammu, et ma nii arvan, nii et ta naeratas I pilgule ilmsüütult ja helgemeelselt vastu 😁


----

Kell on küll vaid 8:41, kuid äkki ma ei taha täna rohkem postitada, nii et lükkan selle üles.