FRI 14062024 // 6

Elas kord üks tüdruk, kes tavaliselt rõhutas, kuid mõnikord ei suutnud hoopis tunnistada, et ta ei mäleta ammuusel aal, karja-maal, lapsena palavalt armastatud raamatutest suurt midagi hoolimata sellest, et luges neid 20 korda. Mitte-mäletamine oli üheti imeline, sest kuigi tema kodus oli üpris palju raamatuid, oli neid kaugelt liiga vähe selleks, et piisavalt paljud neist oleksid ka lapsele nauditavad. Kui see laps kooli läks, siis ta 😇😇😇 JUMALDAS 😇😇😇  kohustuslikku kirjandust, sest ta sai hästi kiiresti aru, et random 20 raamatut sellest listist on paremad kui tema enda täiesti suvaliselt valitud 20 raamatut raamatukogus .... Selle tüdruku isa armastas ka lugeda, ema vihkas seda "tegevust", st ... kellegi nägemist seda tegevana -- sellegipoolest, mitu korda aastas ostis isa ka tüdrukule raamatuid, tüdruk oli sellest lausa vapustatud, sest ta ei saanud ka asju, mida ta väga vajas -- ta ei julgenud isegi öelda, et tal on midagi vaja; kui talle anti kellegi vanad kingad, siis ta ei julgenud selgelt öelda, et need on 1-2 numbrit liiga suured ja kukuvad tal jala otsast ära kogu aeg -- selle asemel õppis ta varbaid ja jalalabidaid (hii! :) ) hoidma IGA ISSANDA SAMMU TEHES sellises asendis, et seda juhtuks ... harvem. Ja kui juhtus, tegi ta sellest koomilise stseeni. 

Isa polnud inimene, kes oleks võõrliigiga nagu lapsed mingisugustki kontakti luua osanud, nii et ... kui tüdruk suuremana püüdis isale öelda, kui hea valiku ta tegi ja kui tänulik tüdruk on, et ema kurjast näost hoolimata ostis isa ka talle raamatuid, oli isa alati olekuga, et tal pole kõige õrnemat aimu ka, millest jutt käib, PLUSS häbi ... nagu ... näo-peitmine, ilma füüsiliselt liigutamata... Tüdrukust sai tädike, ja ta ei saanud ikkagi kunagi aru, kus oli häbenemise koht ... -- üks oletus on: võib-olla isa mõtles sellele, mida kõike ta ei teinud ... ja siis tundis end kehvasti, kuna aastas kümne lasteraamatu ostmine tundus talle selle kõrval väga väike asi.

Aga see pole.
Väike :)
(asi)






Igal juhul, tüdrukust sirgunud tädike on ikka veel täis palavat armastust paljude enda-aegsete lasteraamatute vastu. Paraku ... tema lugemislaad oli tõesti nagu ... puht-emotsionaalne kogemus, mälujälge eriti ei jäänud, nii et tädike võib 100 raamatu kohta kiljatada, et OIIII -- SEE OLI MU LEMMIKRAAMAT!!! , mäletamata sellest mitte midagi. Peale selle, et nauding oli lugeda. Väga heal juhul, kas peategelane oli poiss või tüdruk, kuid üldjuhul mitte. Raamatud hüpnotiseerisid teda kolmanda-neljanda sõna juures. Mis tüdruku alatasa kammimata valges pusapeas edasi sündis, jäi kättesaamatusse alternatiivreaalsusesse, kõik need tunnituhanded on "meie" reaalsusesse tõlkimatud.







Ühel päeval punnitas tädi ühe raamatu nime meelde tuletada: unustage autor, tuleks pealkirigi!!!???
et ... no oli nagu vaeslaps ja kaevukukkumine ja kukk diskrimineeris ja ... NO POLE ENDAL SEDA RAAMATUT, ei oska öelda, kus see lugu oli ja kas see tegelikult päriselt ka üldse oli 😬
Tädi kokutas sotsiaalmeedias poolikuid poolõigeid lauseid ja üks teine ... endine laps, tädi oletab :), ütles ----- "Lumeeit". JEEE! Oligi Lume-eit see! Jumal seda teab, miks lumine eideke otsustas kaevu põhjas elada, võib-olla mujal polnud rahu leida ...


Läks mööda nädal või paar ja tädikese tütar palus abi raamatu leidmisel ja tolmu elimineerimisel.
Unelmate ülesanne tädikese jaoks. Okei, tädi on allergiline, kuid RAAMATU otsimisel ikka aitab!

Tütrekest aidates leidis tädike, et neil on küll kodus "Lumeeit". Ja mitte üks, vaid kaks. Ja mitte mingi Mitchewackkachinezolawalsky vaid vendade Grimmide kirjutatud :D

Lihtsalt --- need tulid MEHE kodust.
Tädikese lapsepõlvekodus seda raamatut polnud.
Niisiis tädi meelest polnud seda raamatut mitte kunagi mitte üheski tema kodus olnud :D

Loo lõpp :)

😂

Pardon me toesez 😂😭😂
Saan aru, kui see pilt paneb võpatama, kuid avage pilt kõrvalaknas ja zuumige suuremaks:
mida suuremaks te need varbad teete, seda ilusamaks need muutuvad, ma luban! 😁

(See oli loomulikult nali, ärge seda küll tehke 😭 )

Need kõik on Mehe lapsepõlvekodu duublid, meil polnud singlitki.
Jumal teab kui peast segi nad seal kõik olid, et raamatuid topelt ostsid.


(Eh ... Viimane lause oli loomulikult ka jälle nali. Igaks juhuks ütlen 😉😙 )