Libapostitus
Ma tõesti tahan iga päev midagi siia 'plokki' panna, kuid ka täna ei taha ma kohvi ... ja kirjutanud olen küll palju, kuid valguskiirusel, hariliku pliiatsiga, sest liiga paljud teemad sõidavad sisse ja üritavad teiste teemade otsa ronida, kuid kuna nad on sama-tugevad, mu pilk/tähelepanu/mõte vilab. Kuidas niimoodi lauset koostada? Ei saa päevi(ku)tada ega blogida............., niisiis: libapostitus :D ...
Saatsin ühele kolivale ja minimalistlikule poisile pildi oma ehetest, mis on nii kirjud, et ma mitte kunagi ei hakka neid kandma, aga päris lihtsalt ära visata ka ei raatsi. Tema puhul me rääkisime sellest, kuidas keha keeldub raamatuid prügikasti viskamast. Mõistusega tead, et ei taha seda ja toda raamatut mitte kunagi üle lugeda, kuid paberiprügikasti juures käsi lihtsalt ei tõuse, ja ma pole kindel, kuidas tema sellega rahu teeb, kuid mina olen aru saanud, et ma võtan raamatuid nagu inimesi. Iga raamat on omaette maailm ja ... isiksus. Elusolend oma rõõmude, kurbuste, lootustega 😅
Algul segaduses ise ka naersin, aga ... inimesed on ju tuult, vihma, päikest jms austanud elusolenditena, kellega on võimalik suhelda, keda saab mõjutada ohvriandidega. Nii et võib-olla see pole nii absurdne, et ma näen raamatuid elusolenditena. Või hea küll -- kui see on teie arust väga rumal, siis see on ju vähemalt naljakas? Take that! 😅
Ehete puhul ma ei tunne seda elusolemise-värki ... Valmistusin neid vennalastele mänguasjadeks andma, kui see mu sõber ütles, et tema arust ilus! Algul käis jutt ühest suurest prossist. Ma püüan screenshotti otsida ...
Püüdsin sellega seletada, miks mul ei tohiks nii suurt ja kirjut ehet olla.
Ei pannud seda kampsunit selga "dramaatilist efekti" taotledes :D
Pildid on eilsest, ja seesama hall kampsun on mul seljas ka praegu, seda kirjutades :)
Ja siis ma pildistasin talle igasugust SheIn'ist ostetud mõne-eurost ehteträni, mille mittekandmise pärast end süüdi tundsin, ja see poiss -- olles küll ilus, kuid mitte märgatavalt edev mees -- kuidagi sõnastas oma paar-kolm lauset nii, et ma enam ei arva, et ma pean selle "kalliskivihunniku" ära andma <3
Siit nurgast ja sealt nurgast, keskpõrandale kokku! :D
(Lastelaul.)
Varvid on tõesti fotodel hullult magedad, kuid sellegipoolest ma ei osanud piltide vahel valida,
Nõela mätta sisse torkas -- ai-ai, zumm-zumm.
Mätas kohe üles kargas!
Mesilane ära arvas: "Ei olnudki see mätas, oli hoopis karu-mõmm!"
:D
Ma ei tea, mis mälusopp selle praegu välja viskas :D
Ma arvan, et sellest luuletusest tehti laul, kuid pole mitte milleski kindel, eriti veel selles, kas see lugu mul õigesti meeles on.
Aga seda põrnika-prossi ma pole kunagi mõelnud ära visata, ma armastan seda millegipärast ... =)
Comments