Divine intervention

Ei hakka üldse keerutama: minu hea uudis on see, et käisin teste tegemas, mu diagnoosid hinnati ümber, täpsustati ja -- ma sain uue rohu, mis lubab mul elus kui udus tuikumise ja konutamise asemel lõpuks ometi elada silmapilk väsimata ja kõike mitte juba ette vältida püüdes (mis on alati ka õigustatud olnud -- ei ole olemas sellist asja, mille ärategemise järel oleksin saanud öelda: "Ei olnudki nii hull!", alati oli, aga need on need väikesed surmad ... "ja peaksin sada korda ka su pärast surema, mu Isamaa, mu Isamaa"... :D )!

Selle rohuga hakkasin head mõju tundma kuuendal päeval (8. aprillil), alguses ei julgenud uskuda ... kolmandal-neljandal (neljas mõjupäev oli eile, 11. aprillil) olin õnnest peast segi ja mõtlesin: "Ooo, wow! Kas niimoodi tunneb ennast korras ajuga inimene suurema osa ajast? Milline meeletu vedamine!" :D

Sõnumid tütrega 11. aprillist (eilsest) - ta palus, et ma talle millalgi ostaksin ära fotoaparaadi, mille jaoks ta mõnda aega raha kogunud oli, aga natuke jäi ikka puudu :D :

"You go girl!" pani ühe laulu uuesti kummitama -- :D
("Go go go go go ... go get lost in the wind...")

Aga jaa...!
Tavaliselt ma ütlen iga paariminutilise ülesande peale, et PÜÜAN järgmisel päeval teha, kuid see võib võtta nädalaid, ka kuid, mõnikord jääbki tegemata. Näiteks kui see on midagi, mida tuleks parandada, ma viskan ta ühel hetkel lihtsalt ära, et ta mulle süüdistavalt otsa ei vahiks.

Ja tekkis hirmus kiusatus seda rohtu promoda, nagu depressiivseid ja kurnatud inimesi kuulates ma paneks kõik kohe ravimitele, sest jumal küll -- depressioon moonutab taju ja mõtteid nii tugevasti! Ma olen ise ka aastaid vastu sõdinud... selle mõttega, et elu tuleb korda saada, küll see depressioon siis ära läheb! Ega antidepressandid su täbarat eluseisu ei muuda!
See on aga tohutult rumal, sest depressioonis inimese keha ja vaim on nii kurnatud, et reaalsustaju on moondunud -- nii on raske häid otsuseid teha. Õnneks juhtus minuga nii, et ühel hetkel plahvatas teadmine, et elu enam paremaks minna ei saa. Kõik on parem, kui iial olin unistanud, kuid füüsiline keha näitab hästi tugevaid depressiooni ja ärevuse märke. Ootasin siiski kuni sain aru, et mitte ühegi asja pärast pole enam nõus kodust välja minema, pigem suren ja lasen ka teistel surra :D
Oh jah ...


No ja eile mõtlesin, et räägin teile kõigile sellest uuest rohust, et siinsed hajameelikud, kes eneseorganiseerimisega kuidagi hakkama ei saa, et umbes ... seisavad, sokk ühes jalas (sest teine on alati kadunud) mingis ruumis teadmata, millal ja miks sinna sai tuldud, padja alt viis päeva vanu lauanõusid leiavad ja duši alla minekut kardavad, kuna selleks tuleb 20 tööd teha ja 3 oleks maksimum, näiteks: 
1. mõned tunnid varem vannitoa põrandaküte sisse lükata, sest külm teeb kõik asjad hirmsamaks;
2. võtta välja korv oma dušiasjadega;
3. panna jalarätt põrandale.
Ma pole veel sinna jõudnudki, et riided seljast ja eraldada kirjud valgetest, visata masinasse, mis sinna parasjagu kogumisel on, ja veel jätta välja need, mida pole veel pessu vaja panna, kammida juuksed, et ma oma juuksepusasid pead pestes rastapatsikesteks ei sasiks jne ...
Pole harv, et jään lihtsalt põrandarätile näoga vanni poole seisma ... ja tükk aega seisan. Ülestimuleeritus.
Miks mitte rääkida kõigile rohust, mis selle nädalaga ära võtab?

Millegipärast hakkasin õhtupoole mõtlema, et minust on vastutustundetu seda niimoodi tutvustada -- sellel on põhjus, miks seda mulle varem välja ei kirjutatud kui nüüd, kus ma olen 46 ja muu pole aidanud.
Ja räägin õhtul sõbraga, ta tundis ravimi vastu huvi, mina olin just vanni minemas, saatsin talle pildi tabletikarbist. Kui tagasi jõudsin oli ta välja selgitanud, et see on ühe (ka mulle USA-lugude kaudu tuttava) väga ohtliku ja ületarvitatud ravimi (Eestisse seda ei lubata!) keemiline õde!
Puhh!
Vedas mul nii väga! Oleksin ennast nii kohutavalt tundnud, kui oleksin sellest teada saanud alles pärast kõigile, kes tahaksid, et pea paremini töötaks, soovitamist.

Ka sain teada, et seda ei võetagi järjest, millalgi võetakse see mult jälle ära ja ma pean stiimulitest ummistatuna ummikus elama, kuni vahe on nii pikk olnud, et jälle tohin võtta.
See ei kõla tootena, mida sobiks soovitada teistele! 😬

Kui aga saaks nii, et mu pea jääks sama selgeks ja stiimulitega toime tulevaks nagu praegu, ja seda ilma keha/närvisüsteemi kuidagi kurnamata, kuid ma sureksin kümne aasta pärast -- sekundit ka ei mõtleks, kohe oleksin nõus! Elu pikkus ei tähenda midagi, kui sa ei tunne, et ELAD!


Aga pikad postitused võivad küll tüütud olla, eriti pildiblogis, nii et siin nüüd ka eilsed päevikupildid :D

Ja eilne osa lugemispäevikust ka:

Thank youuu! 😊🙏