Tere, üle pika aja ...

 Ma pole kirjutanud/pildistanud, sest pole olnud soovi/tungi ... Ei ole lugusid, mis välja kipuvad.

Kuid tänased kohustused sundisid mind minema ajas kolm nädalat tagasi, ja ... kes teab, kas otsingumootor aitab, kuid ... ma olen oma kogemusega selles kohas, et tahaksin toetada inimesi, kes võiksid midagi sellist kuidagimoodi guugeldada...


Jaanuari teisel poolel tekkis mul viiepäevane peavalu, millist mul pole enda meelest 20 aastat olnud ... Ma tasapisi tõstsin valuvaigistite kogust ....

juba 20 aastat võtan nelja-kaupa --- kui ma võtan 3, siis see tähendab lihtsalt seda, et mõned tunnid hiljem ma pean 4 võtma, ehk --- 3x400-500 mg ei aita mind mitte kunagi, aga 4x400-500mg VÕIB aidata!)

.... ja lõpuks jõudsin 24 tabletini ja ... ma hakkasin minestama ja oksendama ... Ma ei tahtnud oma peret sellesse segada, nii et käisin duši all ära, sättisin koti valmis, läksin ütlesin, et mu peavalu on talumatu ja ma lähen EMOsse, kutsusin takso ja läksin.

Ma arvasin, et on võimalik mulle teha kuklasse nüristav süst, nagu hambaarsti juures ... Või tilgutiga mingeid opioide lasta ... või mind kunstlikku koomasse panna .... see valu oli talumatu.

EMO-kogemus oli kohutav, sellest ma ei taha rääkida.
Ütlen lihtsalt, et hull draama oli maksaga seotud verenäitudega; nagu ALATI -- minu aju (kompuutertomograafia?) oli korras ja mu maks ultrahelis oli korras. Verenäidud olid super-hullud.



(....... hmmm .... ma vist siiski tahan öelda, et ... ma pole väga pretensioonikas inimene ...

ei ... ma ei tea, ... liiga raske on rääkida sellest, et ma vingerdasin seal valust hulluna ja sain selle pärast pahandada, ja kuna mul oli mürgistus, ma võtsin kodust kaasa liitrise veepudeli, kaanisin selle tühjaks ja kui ma vett palusin, sest ma pidin küsimustele vastama ja mu keel ja suu olid nagu liivapaber (mida küsitleja kindlasti nägi), sain ma väikese tüdinud topsi vett ... ja ... kuidas ma EMO'st välja sain lõpuks, haigla-osakonda? ...
Well, ma olin seal 7 tundi oianud, kodus ja seal igal võimalusel vett kaaninud, nii et ultrahelist tulles ma ütlesin, et ma vist peaks igaks-juhuks pissil ära käima! Kõik pööritasid silmi, kuid üks tädi võttis mu tilguti konksu otsast alla, et minuga vetsu kaasa tulla. Kogu see personal oli tohutult redžektiivne, kuna ma ise tegin seda endale! Tohutu silmapööritamine käis, ja seda on häbi ja kurb öelda, kuna nii paljud inimesed jäävad ellu tänu EMOle!
Nujah, aga kuigi olen minestanud kümneid kordi ja õppinud sellega arvestama -- seal ma astusin neli sammu ja --- bless my cheerful heart! --- (mind oldi koheldud ... pea-aegu hmm ... või täie ... vastikusega) -- ma siiski hakkasin 'samme seades' naerma ja ütlesin: "Heheheee ... ma kõnnin nii naljakalt!...." ja siis kopsti, minestasin. Kui mind voodisse tariti, siis veeretatigi alles osakonda, kuna EMO pole koht, kus inimesi pissitada.
Kuigi EMOs öeldi mulle, et minu valu pole võimalik vaigistada, otsustas öö-õde Olga vähiosakonnas lisada mu tilgutisse oxycodone'i. See andis mulle kolm valuvaba tundi, mis oli imeline, kuna mu pea oli 5 päeva valutanud.)


Aga millest ma TAHAN rääkida on, et ... huvitav, kas Eesti on valuvaigistite kasutamise mõttes heas või halvas kohas? Me kuuleme usa-narkomaanidelt, et nende käivitaja oli operatsiooni tõttu saadud ligipääs kangetele valuvaigistitele!

Ma nii väga ... ei taha olla ebaõiglane, kuid ... ma ei uskunud, kui mulle EMOs öeldi, et kuna mul on valuvaigistimürgistus, nad ei saa mulle valuvaigisteid anda. Ei usu selle pärast, et on täiesti erinevad retseptorid ja veel ... how about ... PUT ME TO SLEEP? OR COMA? Selle asemel hurjutati mind, kui ma valust halisesin ja kitsal käruvoodil  valu mõttes parimat asendit otsisin, ja salli silmadele surusin, kui minuga räägiti, sest valgus tegi haiget .... Ja mu "epikriisi" pandi kirja, et ma arvasin, et valuvaigistite võtmine on nagu C-vitamiini tarvitamine/ületarvitamine ... mis oli ... kahjuks, mitte rumal, vaid pahatahtlik tõlgendus.

Anyway ... Mu silmad olid kohutavalt valgustundlikud, kuid ma püüdsin jälgida, kuidas uksed lahti käivad -- ma tahtsin EMOst põgeneda - enda küljest klapid, kinnitused, nõelad loogilises järjekorras välja (et häirepiiksumine ei tuleks), saapad oleks pannud, kuid koti ja üleriided sinna jätnud ... Kuid liiga palju klaasuksi oli, ma kartsin, et mul ei õnnestu põgeneda, ja 'kinnivõtmise' järel nad seovad mind kinni, aga mul on sama valus edasi, ma lihtsalt ei saa enam ennast ... 'väänutada'/kussutada/taguda ...

Kuna ma ise tegin seda endale ja ise sõitsin taksoga EMOsse -- hmm ... ma ei suuda meenutada, millal mind nii sügava põlastusega koheldi ... Võib-olla see ongi teismeiga mu emaga ... 

Siiski ... nädal haiglas oli ... imeline. EMO oli kohutav, haiglaosakonnad (mind kärutati alguses 1,5 päevaks onkoloogiasse, sest sisehaigustes polnud tühje voodeid; hiljem siis sisehaigustesse) õdede ja abipersonali osas laitmatud, söögiks oli ühel korral näiteks hautatud forell, ja kui seljankat serveeriti, ujus supitaldrikupind viinerilõikudest ... 

Mu sisehaiguste-osakonna palatinaaber, tädi Viive oli 84 ja ... aih! ... kui selge oli, kuidas ta on hindama hakanud iga viimast kui asja, teades, et ta võib surra. Näiteks pidas ta maha imetleva tiraadi mu tuhvlite kohta =D. Ja ta helistas inimestele ja ütles: " TERE! MINA OLEN JU SINU SUGULANE VIIVE!" Ja ... ta palus, et ma räägiksin temast oma tütrele. Ja ta nuttis, kui ma lahkudes teda kallistasin ja soovisin selgeid tulemusi ja head raviplaani talle tulevikuks ( :D loomulikult ma ütlesin seda vähemate sõnadega, aga selgemini/soojemini :D temaga oli see, et paar aastat polnud saadud jälile, kus on probleem; ja nüüd üks arst leidis "common ground" meditsiiniteaduste mõttes, ja ta oli väga õnnelik ja lootusrikas ... lihtsalt ... kohutavalt kurb on näha suremise-hirmu! ... Mina ei oska seda ka täpsemini öeelda kui enne mind paljud filosoofid, aga ... kui sa kardad surma, siis on see selle pärast, et sa pole tõeliselt elanud. Point blank! )

Hehe ... veel üks naljakas lugu ...

Mul oli noor vene rahvusest meesarst. Kuna mul oli probleem maksaga, küsis ta midagi olulist, aga väga vanamoodsas sõnastuses. Mina istun oma voodil, jalad rätsep-istmes, tema istub veidi kõrgemal, minu vastas, aknalaual ja küsib: "Kas te siin oldud aja jooksul istunud olete?"

😂

Too funny! :D

Õnneks olin piisavalt haritud, et kahesekundise mõtlemise järel ütlesin: "Ei."

Tema puurib mulle otsa vaadata.

Mina teen "ühekäelise namaste" liigutuse ja küsin vastu: "Te peate silmas "kõhu läbikäimist"?"

Ta ütleb, jah :D

-

"Kas te siin oldud aja jooksul ISTUNUD OLETE?" :D Ainult kunagi loetud vanade raamatute järgi sain aru, mida ta vist silmas peab :D

Ma olen nii väsinud, ei viitsi üle lugeda ... natuke kurb olen ka ... aga -- üle kõige, tänulik.
Aga nii nii väsinud ...

Kui keegi kommenteerib ja ma ei vasta, siis ... ma olen ikka veel kurb, segaduses ja väsinud.
Vabandust.

----


Ma nüüd isegi ei mäleta, kuidas lisada telefonifotot arvutisse ... aga, mul on pilt tuhvlitest, mida Viive-tädi kiitis ... 

Kui sul pole mitte kelleltki mitte midagi vaja, siis kellegi kiitus su koduste toatuhvlite pihta ona nagu ootamatu "golden buzzer" --- see on mingis talendisaates, ma ei viitsi otsida/seletada 😅

See foto on muidugi praegu, kodus. Loodan, et seda ei saa eriti suurendada, sest suur segadus riiulite peal on selleks, et oma ematutele vennatütardele palju kingitusi saata, kui Vend Tartust läbi sõidab, kord aastas, loodetavasti...