Pole vett, pole ka kuud

Pole kohvi, pole päevikuid 😁...

Ma vist olen hästi palju endast pühendanud ühele lootusetule projektile, isegi pärast seda, kui ma tõesti/lõplikult sain aru, et see on lootusetu ... nagu ettevõtja investeerimine selgelt äpardunud ettevõttesse -- emotsionaalselt on raske lahti lasta, kui nii palju on panustatud...

///Mul kunagi ühes töökohas hakkas palk päris palju hilinema... Kui ma selle osas sõna võtsin, räägiti mulle Eesti nirust majanduslikust olukorrast, et isegi suurte kettide töötajad saavad palka hilinemisega (mis oli tõsi!), ja et minul on ka mees!, mõned töötajad on üksi/üksikemad! .... kuid ... hmm, ma tundsin ... nii suurt ebaõiglust nagu ... mind koheldaks orjana, tasuta tööjuna. Ma polnud sel ajal heas kohas emotsionaalselt, nii et ma tean, et kogesin seda liiga konfrontiivselt, kuid ... ma lahkusin märtsi lõpus, ja sain oma märtsi-palga alles neid ähvardades juuni alguses. Ma tean, et see koht jäi töötama vähemalt kaheksaks kuuks pärast mind, edasi ma pole uurinud.///

Elu on liikunud liiga kiiresti, mu arusaamine ei jõua sammu pidada ... Samas, just see oli vanasti mu blogipidamise mõte/tung -- teadasaamine, kas mu kogemus võiks olla jagatud, või olen ma üksi selline? Ja see on nüüd küll nii, et hoolimata kogu segadusest/kiirusest -- see mõte mind enam ei külasta. Sel põhjusel mul lihtsalt ei tule mõtet blogida. Kogu see segadus on korras. Selge. Nii elu käibki.



Aga paar kuud tagasi pani Väiku mingisse internetifoorumisse, mida tema kasutab, kolm fotot mu päevikutest, kuus lehekülge. Ja ...😃😃😃 okei, ma naersin jälle natuke aega üllatusest ..... :D, aga :D ...... see sai 960 "laiki" ja 180+? "share'i" :D What the hell? :D
Järjekordne arusaamatu segadus, aga hea, eksju?! :)

Oooh! ja mõned ütlesid, et käekirja-alafoorum "would love that!" :D
Väiku ka ei käinud peale ja ..., mul oli pea-aegu häbi ... Ka mina armastan nii väga oma päevikutamist, kuid ... ma juba näitasin siin, ja rohkem pole vaja. <3 Lihtsalt ... jällegi ... ootamatu õnnistus, mille jaoks sa ise midagi ei teinud ... Neid tuleb ja tuleb. Ma pean ruumi tegema ...



---

Ma muutun vist rohkem/kiiremini, kui on tavapärane, sest ma ei hoia kujutlustest kinni ja luban endale ka ilmnevat väikest/väiklast ... olen nii palju näinud, kuidas targad ja õilsad olla püüdvad inimesed on tõesti ... hädas! Ja pinges, ja vaenulikud-hukkamõistvad!... Ei saa üle hüpata oma tegelikust olemusest, kuid saan aru, miks püütakse.


Aaaaanyway ... On ... intensiivne imetlus, hämmastus ja tänulikkus segaduse kõrval. Kuid selle intensiivsuse kõrvale pole tulud soovi ennast "välja panna" blogis ... Mis iganes vajadused mul on blogisid kirjutades olnud -- praegu neid vajadusi lihtsalt pole, mis aga on jäänud, on suur tänu ja armastus inimeste vastu, kes on mu lugusid lugenud. Väga tugev ... füüsiliselt ... paisuv-kitsenev tunne mu rinnakorvis, kui teid meenutan. Nagu ... kui ma teie peale mõtlen, ma pean ennast sirutama ja vasakut  kätt tahapoole painutama, et südamel rohkem ruumi oleks. Ei mahu ära ... see ilu ja tänu. Matab hinge! Nagu ka kurbus, eks ... pole asu ...

Palju palju kõike ilusat ja head, te olete nii suur osa minust, mu hellusest maailma vastu, mu hämmastusest maailma ja inimeste suthes. Love you.


-----------








Uhhh ... See pealkiri kirjutas ennast ise (enne postituse kirjutamist), kuid ma proovin seletada. See oli ühe raamatu pealkiri, arvan, et autor oli Osho. Jutu mõte oli näilisusest ja ... huhh ... inimeste psühholoogilise aitamise keerukusest, nagu ... kui sa osutad sõrmega Kuu poole ja ütled: "Näe, see on Kuu!", siis on võimalik, et inimene ei näe sinu näpust kaugemale, ja otsustab, et sa tahtsid öelda, et su näpp on kuu. Ta vahib su näppu, mida sa ka ei seleta. Või siis kuu peegelduse vees pidamine päris-kuuks. Ja sa näed, et inimene justkui tahab aru saada, kuid sellegipoolest -- sa saad ainult osutada, ja kui inimene vaatab vale asja (vett, sõrme -- taevakuu asemel), siis ... pole midagi teha. Sa püüdsid. Tema püüdis. Nii on, ja las olla.