Sünnipäevanädal

Ma ei usu, et ma enne üheksandat mingeid päevikuid kirjutan ja postitan, sest mu sünnipäev algas oodatust varem ja elevil või pohmellis ma midagi kirjutada ei viitsi 😅




Muide, viimase 3-4 kuu jooksul ma magasin enam-vähem (pigem enam!) kui pool ööpäevast ja ... nüüd on see kõik järsku möödas, mul on täiesti normaalne/tänuväärt kogus energiat, meel rõõmus ja pea selge! Kas see tulla sellest, et hakkasin 10 päeva tagasi võtma rauatablette? Pigem olen hakanud arvama, et ... ma olin tohutult väsinud ja tõenäliselt isegi depressioonis pidevast Messengeris istumisest ja ... kuigi ma teadsin seda, ei tahtnud selle ulatust endale tunnistada.
Ja kui see ON nii, siis äkki ma ... alahindan oma rolli MBBga lahkuminekus?
Ma mõtlesin alati, et ta läks liiga endast välja, kui ta autismile vihjasin ja seda oli juhtunud juba liiga palju kordi. Ma saan olla vait, kui inimene ennast KAUGELT tublimaks/võimekamaks räägib, kuid mitte lõputult.
Võib-olla ma rääkisin temaga inetult ... Ma vaatan, kas ma leian selle faili üles, kuhu ma hilisemaks uurimiseks meie vestluse kopeerisin, ma ütlen ainult enda sõnad. Las ma otsin natuke, mu arvuti on vahepeal kolm spontaanset restarti teinud, sest ma ei pane seda kunagi kinni ja tekstifailid jäävad salvestamata 😓

0kei, ma pean tema teksti ka panema, kuid see on neutraalne, jutt käis sellest, et ma armastan loodust, kuid jõuan sinna väga harva, mitte igal aastal:

Tema: I think you would be more comfortable in car?

than bus...

You sent

Not with a beginner driver, I'm afraid...

 

Tema:

🙂

Isuppose 🙂

 

You sent

You are so absent minded... I can't imagine you driving, really... But it's totally okay, because you don't even like to drive a car 😁

Sellest edasi sai ta vihaseks. Ma ütlesin kolm korda "I'm sorry!", ühe korra "okay ..." ja ühe korra "Please, stop!" ... Rohkem ma ei öelnud midagi, lasin tal karjuda.
Ja ta ütles, et jätab mu maha ja blokeerib ja ... juba enne seda ... ta oli nii raevunud, et ... vaadates nende süüdistavate lausete ilmumist ma juba teadsin, et me ei saa enam rääkida. Tema autislikkus paistab nii selgelt välja. Ma ei saa temaga suhelda teeseldes, et ma seda ei näe, kui see teeb minu elu palju raskemaks.

Aga ma mõtlen ... terve mu keha ja meele olukord on sellest lahkuminekust nii palju parem, et ... äkki ma tegin / ütlesin midagi meelega, kuigi alateadlikult. Päev varem me ütlesime teineteisele 50 korda "I love you! I miss you!" ja siis ... õnnelik õnnetus, et ma haavasin teda sügavalt ja ... :) ... me vabanesime teineteisest! :)

Anyway ...

Paar päeva tagasi pidime Väikuga läbi ja üle libeda lumelöga Prismasse matkama, ja et see meid liiga ärevaks ei teeks, otsustasime enne juttu ajada ja ühe rummikokteili juua. Kõrgendatud meeleolus, aga mitte veel purjus, on libisemine ja kukkumine kergemini üleelatav meie meelest! :D

Juttu, nagu alati jätkub meil 'kukkumiseni' (ja ma mõtlen siinkohal magamajäämist), niisiis, kui kokteilid otsas, vahtisime nina sügades natuke ringi, sest erilist tahtmist minema hakata polnud ja jutt oli nii pooleli. Otsustasime teise kokteili ka teha, aga seda mitte lõpuni juua, vaid kui tekib tunne, et nüüd käiks ära, siis tõuseme, ajame teksad jalga ja asume marssima.

Teise kokteili lõpus tekkis jälle väike vaikus. Minul endal polnud üldse vaja minna ja Väikul polnud kiiret ... Tuju oli juba selline, et kilkasime ja kallistasime.

Siis tuli uksele Mees, kes ütles, et talle tuleb klassivend paariks tunniks külla õhtupoolikul. Niisiis otsustasime igaks juhuks rummi juurde tuua lasta.

Mõned tunnid hiljem läksingi köögist uut rummi ja kokakoolat tooma, ning külaline istus juba seal, kokkupandaval rõdutoolil, sest korralikud toolid lagunesid meil ära ja uusi pole raatsinud osta :)

Tervitasin, ütlesin, et kuulsin, et ta ööseks ei jää. Ta kinnitas seda ja ma ütlesin, et las ma teen sulle kalli, nii tore, et ma hommikul pohmakaga sulle süüa ei pea tegema :D
Ma sirutasin teda toolis kallistama, aga ta ütles, oi, las ma tõusen ikka püsti! ja me tegime suure, pika ja sooja kalli =)
Näpsasin neilt veel natuke juustu ka ja läksin tagasi Väiku juurde (kes oli juustu üle hirmus rõõmus =) )
ja ma isegi ei tea, millal mulle tuli meelde, et see külaline pidas Mehe naisevahetust tohutult halvaks mõtteks, ja isegi minu kuuldes mörises selle vastu :D Ja ma polnud sellise asjaga mitte kunagi kokku puutunud, vastupidi! Kas minu kuuldes või mitte, mu peikasid või 'kandidaate' patsutati tunnustavalt õlale seni. Ja see veel ka, et minu sõbrad olid omalt poolt imestunud, et ... nende meelest mul oleks ja tuleks paremaid valikuid. Kuid ... see on rumal, sest meil oli igas mõeldavas mõttes tohutu magnetism ja vastastikune kõrgelt hindamine, mõlemad armastasime tohutult lugeda ja meil oli palju ühiseid lemmikuid, ka ootamatuid, nagu "Mürkmadude jahil" sarjast "Maailm ja Mõnda" :D. Eks meid nähes võis arvata küll, et see peab olema ... Mehe jalgevaheline kompassinõel, mis ta minusuguse bimbo juurde tõmbas -- me olime poole ajast üksteise kaenlas ja nokkapidi kokku kleepunud, mõnikord pidime viisakusest isegi maja taha minema, et veel täielikumalt kokku pugeda ... nagu luudeta meduusid ... Tollal kandsin alati kontsa, mul olid palju aastaid pikad blondid juuksed ja suvel minikleit, talvel mõnikord ka pikad kleidid :D Tuli välja, et tema klassivendade ühissünnipäevale sellises riietuses ilmuda ei sobinud 😅 

Anyway ... Ma olin juba ammu üle saanud ehmatusest ja solvumisest ja kartlikkusest, mida ma klassivend V vastu veel mitu aastat pärast seda tundnud olin. Ma arvan, et kõik rahunesid täiesti maha, kui ma Meest insuldi järel maha ei jätnud :D Ma polnud opportunist, ma armastasin ja armastan meest ja kuigi see suhe on üle 20 aasta jooksul läbi teinud muutusi, on see siiani suurepärane, sügav ja väga hooliv, soe ja lugupidav, kuigi mõne asja järgi siin võiks arvata muud =D
Võib ka olla, et see külaline oli oma elu keerdkäikude järgi aru saanud, kui ettearvamatu on elu ja kui kiiresti muutuvad tunded, sest mõned aastad tagasi algasid tal sellised asjad nagu vallandamised, töötuolemine, kohtuasjad, kibe lahutus, bipolaarsuse diagnoos ... ja intelligentse mehena on ta aru saanud, et üsna sageli elu ei saa olema nii sirge, kui me kahekümnendates kujutleme.

Mulle on tundunud, et ta on olnud kergendatud ja tänulik, kui sai aru, et minu poolt pole mingit pahameele jäänukit. Andeks anda ei saa, see ei ole tegu. See juhtub sulle nagu kingitus. Kahju, et psühholoogid-terapeudid usuvad, et sa saad ennast andestama panna. Ainuke asi, mida sa teha saad on soovida, et sa suudaksid andestada, ja endale valetada, et oled andestanud, sest häbi on hoida vimma, kui see on su 'edasiliikumisele' takistuseks :D


Homme on mu sünnipäev -- 45! :)
Ikka veel elus ja ilus ja armastust täis =D

Ja miski ütleb mulle, et kuigi me sageli minu ja Mehe sünnipäevi ignoreerime -- sel korral me vist joome veel rummi või siidrit või õlut või kes mida. Ja viimasel ajal mul on pohmell, kui uinumiseni napsutan, nii et järgmisel päeval pikutan voodis kella viieni pärastlõunal ja vaatan arvutist sarju ja tukun vaheldumisi. Joon vett, keefiiri ja piima :D

Ei usu, et päevikuid kirjutama vaevun, puhata on vaja :D


Aga et see postitus pildita ei jääks siis ... Mitu päeva tagasi vaatasin ühe tüdruku päevikuvideot YT's ja ta rääkis, et tegi oma emale sellist sööki nagu "century eggs".
Polnud sellest midagi kuulnud, nii et guugeldasin ja ... need munad pannakse toorelt mingi savi, soola, riisikõlude ja jumal teab veel mille sisse mitmeks nädalaks või kuuks, ja lõpuks näevad need välja sellised:

Whaaa...?

Võib-olla ta vihkab oma ema ... 😂😁😕