Hullud päevad kivilinnas
Aastal 2012 tutvusin ma rõdu kaudu oma Naabrimehega.
Tal oli imeilus kass, Maiu, kes, kui ma ühel hommikul pesu rõdule kuivama panema läksin, võttis mu jalust nõrgaks, lihtsalt kössitades omarõduraamil, nägupidi meie rõdul.
Ma paitasin, musitasin, kudimudistasin ja vadistasin, ja siis .... hehee ... kass polnud rõdul üksi, Naabrimees kuulis seda kõike :D
Ühel hetkel tuli hääl, mis ütles: "Noh, Maiukas ... paistab, et keegi armastab sind!"
:D
Me jäime jutustama, ta pakkus mulle Vana Tallinnat, kui ma polnud isegi veel kohvi joonud; me rääkisime kaks tundi, kuni talle külalised tulid ja ta ütles mulle, et ma tuleksin ka, koputada pole vaja, "avalik maja" :D, keegi ei kuule koputamist.
Ja ma lihtsalt läksingi!
Ja jäingi käima.
Kolme nädala pärast hakkas mulle tunduma, et Naabrimees on minust natuke liiga sisse võetud ja ma ütlesin, et ma enam ei taha suhelda.
Tema ütles mulle, et ma peaksin meeles pidama, et minu tegudel on tagajärjed, ja ma ei saa olla nii enesekeskne, et lihtsalt kõnnin endale sobival hetkel minema. "Aga mille eest sa MIND karistad?" küsis ta üle ja üle.
Ma olin sel ajal sügavas depressioonis, tema hullumeelne sõpradekamp pakkus unustust, ja mõned nädalad hiljem hakkasin ma jälle külla tulema.
Mul pole temaga nii palju ühist, kui ma pole depressioonis, kuid minu depressioonisügavikud pole nutmine ja konutamine, vaid hoopis pöörasus ja hoolimatus. (WOOHOOO! Song two, Blur.) Nii et ... me sobisime kuidagi. Ta oli täiesti hull. Mitmeid aastaid kodutu, narkomaan, viis korda abielus ja küllap sama palju kordi vanglas. HULL! Naaberkorter kuulub tema emale, mitte talle.
Pärast 2012 suve me saime kokku veel ühel korral. Tal olid jälle külalised ja Mees oli just insuldi saanud ja maailm tundus mulle ebareaalne, nii et ... ma ei suutnud isegi midagi otsustada, läksin, kui kutsuti.
Vahepealsete aastate jooksul on ta mulle vahel ikka helistanud. Ma mõnikord olen vastu võtnud, kuid neljal juhul viiest mitte, aga mitmel neist kordadest olen ma saatnud sõnumi, et ta mu rahule jätaks. Kuna ta on hull ja mõistlikust kõnest aru ei saa, on need sõnumid olnud pigem raevukad kui viisakad.
Umbes nädal tagasi helistas ta mulle ja ma tundsin, et saan ta kõne vastu võtta, ja võtsingi.
Kõne oli armas.
Ta ta räägib hästi ausalt ja selgelt, palju autentsemalt kui inimesed, kes mõtlevad selle peale, mis tagajärjed nende sõnadel olla võivad, või muljele/mainele. Teda see ei huvita. Ta on tavapärasest sirgem ja selgem selle osas, mida ta tunneb.
Üks asi, mida ta on kõik need aastad helistades öelnud on, et mul on imeline hääl, selle kuulmine kohe rahustab teda ja teeb õnnelikuks.
Naljakas on see, et tegelikult ... päris paljud inimesed on seda mulle öelnud. Ja üldse mitte ainult mehed! Pooleks, ma pakuks.
Näiteks MBB on öelnud, et minu häälest piisaks, et minusse armuda :D
Kahjuks ma ei saa seda kunagi ise kogeda, sest mu hääl on ju algusest peale olnud minu sees, ma ei saa seda võõrana kõrvalt kogeda. Minu jaoks -- see on lihtsalt minu hääl :D
Ka lindistamine ei aita. Ikkagi lihtsalt minu hääl.
Ma tahaks teada, millest nad räägivad :D ... Never gonna happen, though :D
Kuna seekord oli kena kõne, helistas ta õhtul uuesti, aga siis ma enam 'toru' ei võtnud.
Järgmisel hommikul helistas ta kell 10, ma olin natuke tige, aga siiski võtsin kõne vastu.
Ja ta küsib, miks ma 'eile' tema kõnet vastu ei võtnud? Ma vastan, et me eile päeval juba rääkisime friiking pool tundi! Ja ta ütleb, et ta sai nii tigedaks, et lõikas endal "kõri lõhki".
Kui ta püüdis minus süütunnet tekitada, siis see ei õnnestunud milligrammi määralgi, kuid seda ma küsisin küll, kas ta on haiglas või elukaaslase juures.
Elukaaslane oli tahtnud kiirabi kutsuda, kuid Naabrimees röökis selle vastu nii kõvasti, et ... ma arvan, te tema elukaaslane oleks saanud kiirabi kutsuda alles siis, kui ta oleks verekaotusest teadvuse kaotanud, mida ei juhtunud. Aga Naabrimees ütles, et kui ta oli minu peale vihaseks saanud ja kööki nuga krabama jooksnud, siis tema elukaaslane sai aru, et midagi on lahti, ja jooksis ja rippus Naabrimehe 'noa-käe' otsas.
Ta on hull! (Naabrimees, mitte tema elukaaslane. Ma pole tema praegust elukaaslast kunagi näinud, nad elavad kusagil ... teises kohas, mitte meie naaberkorteris.)
Huvitaval kombel, ükskõik kui raevukalt ma tema ahistamise vastu räägin või teda blokeerin -- paistab, et ta ikka arvab, et ma olen kõige imelisem asi maailmas.
Ma olen korduvalt olnud VASTIK tema vastu. Ja ta vihastub küll. Kuid natuke hiljem on see kustunud ja ta justkui isegi ei suuda mäletada minu inetut poolt. Nii mulle tundub. Kui ta üle pika aja helistab, siis ta ütleb jälle, et ma olen nagu helisev lumikelluke :D Õrn, habras, vapper, külmatrotsiv väike helendav ja helisev ime :D
Niisiis see sai läbi, ta on veel helistanud, kuid ma ei kavatse mitu kuud tema kõnesid vastu võtta, mulle küll aitab.
Ja siis me rääkisime MBB'ga meie ühisest võimalikust elust Eestis ja kas ma oleks nõus kodust välja tulema, kui auto on kohe all parklas ja ... ta on kaua püüdnud lube teha ja ... see pole läinud edukalt ja ma alguses hästi delikaatselt ütlesin, et ma ei tea, kas ma algaja juhi autos end turvaliselt tunneks ja edasi rääkides, et ... ma pole kindel, et nii hajameelne inimene nagu tema üldse peaks proovima autot juhtida ja ... ta läks täiesti endast välja, süüdistades mind selles, et ma pean teda autistlikuks friigiks ja .................. hmm ... ta on nii selgelt autistlik, ta lihtsalt ... keeldub seda tunnistamast; tema jaoks on see häbiasi, mitte lihtsalt tema paratamatu, kaasasündinud neuroloogiline seisund, mis POLE häbiväärt mitte miskist nurgast vaadates. Friigiks pole ma teda kunagi pidanud, kuid tema on mind süüdistanud küll selles, et ma teda nii näen. Ei. Autism ei võrdu kõlbmatusega. Mu tütar on spektris ja mul pole milligrammigi häbi selle pärast. Lihtsalt ... rumal jutt, kuid ... mõistetav.
Ja ... MBB on ka varem endast välja läinud, kui ma olen (enda meelest delikaatselt) maininud tema väga ilmselget autismi ... kontekst on tavaliselt selline, et ... temast aru saamiseks on vaja meeles pidada, et ta on autist. Mitte jobukakk. Lihtsalt üks näide: ta sõi kartuli-tomatikrõpse ja pühkis oma kätt meie üürikorteri lumivalgele seinale. Kui ta poleks autist, ma oleks tõesti olnud šokeeritud ja nördinud! Ma POLNUD, sel põhjusel, et ma suutsin meenutada, et ta on autist.
Ta on VÄGA tark poiss, uskumatu teadmistekogus. Väga põnev kuulata. Lihtsalt ... mõneski asjas nagu kaheaastane laps ja selle juurde kuulub ka see, et ta eitab ilmset. Ta eitas, et see jälg seinal on tema tehtud :D See oli väga selgelt viie tomatirasvase sõrme jälg :D Väga selgelt! :D
Igatahes ... ta muudkui tulistas ja tulistas raevukaid solvunud lauseid Messengeris ja mingil hetkel läks üle suurtele tähtedele.
Ja vaadates, kuidas need read ilmusid, ma sain aru, et meie ühine lugu on läbi.
Alguses ma olin kolm korda kirjutanud: "I'm sorry", sest ma nägin, et ta kannatab.
Ja siis ma kirjutasin: "Please, stop!"
Ja ... siis oli järsku sügav rahu.
Read ilmusid edasi, kuid mina enam polnud selles maailmas.
Ma vaatasin eemalt, täis kaastunnet, kuid ... osalemist enam polnud. Ühisust enam polnud.
Ma mõtlesin/arvestasin, et mõned päevad hiljem võin ma tunda teisiti, kuid ei, seda ei juhtunud.
Ma ei tea, kas saab iseendale tänulik olla ... aga ma justkui olen.
Ma ... pea-aegu 'imetlen' ennast, et ma olen nii ... hmm ..."holistlik???" :D
Alles eelmisel päeval ütlesime me teineteisele 50 korda, et me armastame teineteist, ja järgmisel päeval on asi kogu selle värgiga ühel pool, minevik. Lihtsalt minevik, ja seal pole kibeduseraasugi, ainult tänu.
Ma olen mitu korda elus lahku läinud, aga mitte kunagi tuubil täis tänutunnet ja südamerahu.
I'm awed.
----
Tegin nüüd foto viimasest päevikulehest ja ... ma saan neid postitada niimoodi, et ma saadan fotod telefonist omaenda messéngrikontole. Seal on alati kaks kontot esil:
kõigepealt MBB ja teisena Väiku/B.
Ma pean oma FB-nime ALATI searchi panéma, et pilte endale saata.
TÄNA olid esile tõstetud valikuna Väiku ja mina ise :)
Kõik on nii ilusas harmoonias! :)
Wooww! :D
Ma olin seda lehte juba pildistanud :D Üles panema hakates nägin :D
Comments