Pole nalja-asi ...

Mu 'paksuke', nagu ma oma praegust päevikut kutsun, hakkab täis saama, nii et olen lapanud ja täitnud 'ennemuistseid' lehti, et ... miski kasutult tühjaks ei jääks. Mul on sinna ammusest jäänud üks järjehoidja-kleepekas. See iseenesest peaks tähendama, et ma päevikuga läksin edasi ja mõtlesin seda lehekülge siin blogis jagada, aga ei jõudnud selleni. Aga ... võib-olla unustasin kleepsu ära võtta ja räägin nüüd uuesti ... Kust mina tean?...

Jagan seda siiski ..., sest ... kirjas on naljakas lugu. 
Murdsin trepikotta sisse ja nägin vanatädikest ettevaatlikult alla, postkasti-liftipinnale laskumas ja hõikasin talle "Teree!" ... Tema ütles ... "Tere, tere, tere ... Kuidas koolis läks?"
😂
Ma tundsin küll, et ta polnud irooniline, kuid jäin siiski veidi (s)toppama ja teda uudistama :D
Siis ütlesin naljatoonil: "Kallis proua, ma olen neljakümne nelja aastane, ma ei tule koolist vaid apteegist!"
Me mõlemad puhkesime naerma ja ta ütles, et ... tema just praegu läheb apteeki, ja me mõlemad puhkesime uuesti naerma :D, kuigi see ju pole naljaasi ...

No one laughs at God when their airplane
Starts to uncontrollably shake
No one's laughing at God
When they see the one they love
Hand in hand with someone else
And they hope that they're mistaken