Liivu vaid läbivad rajad ...
Kuna ma olen 1-2 viimast aastat püüdnud õudusfilme vaatama hakata,
siis tahtsin nüüd proovida vaadata ka kiidetud sarja "Stranger Things".
Kui see alles algas, jätsin koledate häälte, lima ja koletise pärast kohe pooleli.
Nüüd sain vaadata küll!
Kui see alles algas, jätsin koledate häälte, lima ja koletise pärast kohe pooleli.
Nüüd sain vaadata küll!
See on vist pigem küll kurb ja allakäik ... :D
Hehee ...
Aga tuli meelde üks Birdy laul, kus see tüdruk, Eleven, ilusasti mängib:
Hehee ...
Aga tuli meelde üks Birdy laul, kus see tüdruk, Eleven, ilusasti mängib:
Liigutavad sõnad ...
"If you're ready --- heart is open...,
I'll be waiting -- come find me!"
Ja see meenutab ... kellegi luuletus algas:
"Liivu vaid läbivad rajad ..."
edasi ei mäleta ridagi, ma arvan, et see oli pikemat sorti, salmideta luuletus ...
aga midagi minus pakub järgnevaks:
"Oh, kuigi me armastust kandsime endas,
lootmata sellegi peale, sest see on ju kasutuim vara ...."
Pole kontrollida kusagilt, sest mituteist aastat tagasi tuli mulle pähe hakata luuletusi kirjutama lihtsalt päevikutesse, mitte eraldi luuletustekaustikusse.
Ja ... olen kümneid päevikuid ära visanud, kümneid on veel alles,
otsida ei oska kusagilt /kusaltki/ :)
Mingi kurb ja lootusetu lugu oli igal juhul :D
Uku Masing? No? :)
"Liivu vaid läbivad rajad ..."
edasi ei mäleta ridagi, ma arvan, et see oli pikemat sorti, salmideta luuletus ...
aga midagi minus pakub järgnevaks:
"Oh, kuigi me armastust kandsime endas,
lootmata sellegi peale, sest see on ju kasutuim vara ...."
Pole kontrollida kusagilt, sest mituteist aastat tagasi tuli mulle pähe hakata luuletusi kirjutama lihtsalt päevikutesse, mitte eraldi luuletustekaustikusse.
Ja ... olen kümneid päevikuid ära visanud, kümneid on veel alles,
otsida ei oska kusagilt /kusaltki/ :)
Mingi kurb ja lootusetu lugu oli igal juhul :D
Uku Masing? No? :)
Dunno! :)
Comments
Liivu vaid läbivad rajad. Oh, kuigi me tõusime vara,
oleme viimsed, kes kannavad armastust endas,
lootmata temagi pääle, sest see on ju kasutuim vara,
ainult üks liblikas, tundmatuid teeradu lendav.
Iidvanu viise meis helab, ent ununes ära
keel, milles laulda. Nii sõnatult mööda läks laulmisepäev.
Lipp, mis me kohal, see on nõnda kõrge ja särav,
et me ta sinendust näeme, kuid seda ei puuduta käed.
Vaatan su sõrmi ning näen, kuis neist nõrguvad viivud,
ring tõmbub koomale jälle ja kurbus on harras ning hää.
Tulime kaugetelt maadelt, siin peatume viivu.
Siin, selle räitsmeisse hanguva, hämara lausiku pääl.
Unustust otsin, ta istutan sinugi suule,
otsekui tuule käes huljuva, sileda tüvega puu.
Hüüdsin sind küll, aga sina mu sõnu ei kuule.
Ripsmetest variseb valgus ja valutult veristab suu.
Täna ma tean, et kord jäikuvad meiegi huuled,
laugudelt libiseb maailm kui kumavakoeline loor.
Oleme viimased roopillipuhujad tuules.
Need, kelle nägu on nukker ning väsivast valgusest noor.
Ma ei mäletanud ülejäänut üldse! Justkui ainsa korra elus oleks lugenud.
Imeilus!
Aitäh, et üles leidsid ja jagasid! <3