Unitõbi

Mulle tundub, nagu oleks ma nädal aega maganud ja see läheb veel edasi ka ...
Igast tunnist vähemalt pole veedan "silmi puhates".
Pole ühtegi lehekülge juurde teinud, ainult lõpetasin eelmised ...

Ühel päeval koukisin riiulist välja vanad luulekaustikud ...
Esimene on põhikooliajast, teine keskkooliajast ja kolmas hilisemast ... ja siis hakkasin nii raamatutsitaate kui luuletusi kirjutama päevikutesse ... mis on rumalus, sest nendest ei leia ma ju midagi elu sees üles.

Aga vaatasin oma käekirja.
Lapsena oli see mul šokeerivalt kole ja ma mäletan, et luuletusi ma püüdsin ilusasti ümber kirjutada ning olin tulemusega veel väga rahul! :)

See õnnetu kaustik kukkus mul veel järve ka ... Vesijalgrattaga tõin ära.

Natuke tuttavam käekiri.

See ülemine on paraku täiesti võõras :D
Mingi eriline tuju või pastakas ...

Praegune käekiri tundub ikkagi ... ilusam, kuigi on raskemini loetavam! :D
(Välja arvatud, kui ma sulepeaga tähti ükshaaval kraapsin ja püüan sidumist vältida.)

Parimad palad vääriksid ümberkirjutamist ... :)