Kiisumusid ...

 

Kui ma mõtlen soovide peale ... minuga juhtub, et ma soovin, et inimesed oleksid sama õnnelikud kui mina olen ja olen olnud ... ja selle järel ma silmapilk saan aru, kuidas elu on mind kinkidega hellitanud, mõned neist tragöödia rüüd kandes minu ette tulnud... 

Üks luuletus algas: "Valu võimalus on alati"
Aga me võime ka teise leheküljeni oodata ...


Ei ole viimased aastad kerged olnud mulle ...
Olen ikka ja jälle nädalaid kõndinud ringi kõri nutu tagasi hoidmisest krampis ja valus, mõelnud välja trikke oma punaste silmade peitmiseks, järsku nutu pealt normaalse hääle tegemiseks jne ...
Ja ometi ... Väiku elu eest võitlemise kõrval on olnud nii palju ilusat, et olen jäänud vapraks ja tohutult tänulikuks iga uue päeva eest. Ja mida enam kogu see värk edasi läheb ... seda selgemalt jookseb igasse minutisse teadmine, milline kingitus see kõik on. Kõik on ilus.

Aga teile soovin vähem valusat ilu! :D
Kalli-kalli! <3