Kaotasin järje ...

 "Veel värvib taevast eha purpurkuma ...
Ma vaatan aknast seda loojangut.
Aeg hakkab ümberringi hämarduma
ja tuulelgi ei ole enam rutt."

Edasi läks kindlasti ka toredasti, kuid ma ei tea autorit, ega kust otsida. Ja muidugi ... see on, kuidas see mulle meelde jäi. Pole õrna aimugi, kui palju vigu selles mälestuses on, kas see on, nagu autor kirjutas või minu poolt määritud? Ja ... see on nali, kuid ma hellitavalt nimetaks seda 'rubaiidiks'. Noh, nelikvärss! Ma TEAN, et see läheb edasi. Kuid minu elus on paarkümmend aastat olnud ainult need neli rida :D

Plju eluvärki on minu jaoks 'nagu unes', reaalsust mitte isegi tõrjudes, vaid imestavalt mõistes, et teised inimesed jagavad reaalsust, mida mina ei näe. Mu ema oli ja on väga intensiivne, nii et me kõik seal elasime tema reaalsuses, isegi mõnikord väga harva seda küsitledes/kahtluse alla pannes -- asi oli lihtsalt selles, et talle polnud võimalik 'väljakutset esitada' ... et ta selgitaks oma nõudmisi. Tema emotisonaalsus oli nii intensiivne, et ellujäämiseks sa lihtsalt püüdsid 'välja figureerida' (figure out), kuidas ellujäämine käib temaga (aeg)ruumi jagades.

Ma ei tea, kes ülaltoodud luuleread kirjutas, kuid ma pakuks, et see oli noor tüdruk, kes haiglas suri tuberkuloosi :D Selline juhuslik, seletamatu mälestus või mõte.
Ma ei tea, miks ma nii arvan.
Ma ise muidu olin titana tuberkuloosihaiglas umbes aasta, Tallinnas, ja kui tagasi koju sain, rääkisin vene keeles, sest med-õed olid venelased. Oma ema kohta ütlesin ma "tjotja maama". Tädi Emme. Igasuguseid tädisid oli seal. Ma olin haiglas umbes aasta ja mu ema ei varja, et ta käis mind külastamas kolm korda selle aja jooksul. Minu kohta öeldi, et ma niikunii pole elujõuline, nii et ... parem juba kohe lahti lasta, emotsionaalselt.

Aga siin ma nüüd olen :D

Kas ma oleks pidanud surema? Mu emale öeldi seda kohe pärast enneagset sünnitust ja hiljem mitut puhku...
Ma poleks, sest ... ma olen 44 ja ikka veel elus :) Ja kui mu elus on segadus, ma siiani mõtlen: ma ei pea otsekohe aru saama, miks see minuga juhtub, kuid lõpuks selgub, et see aitab mind mingis plaanis, kui ma pean "lõpuni" vastu, sukeldun. See on leidnud kinnitust lugematu arv kordi. ELU, eksistents, teab minu tillukesest mõistusest paremini, mis mulle hea on. Ja ma olen täis usaldust elu vastu. Ja täis tänu. Ma ei taha jõulupostituseni oodata. Ma ei vaata blogistatistikat iga nädal ega isegi iga kuu, kuid ... mind liigutavad korduvkülastused. Ja ma olen segaduses, tobedalt lõkerdav ja tänulik, kui inimesed tagasi tulevad. Ma ei oska isegi selgeid fotosid teha! Ma ei suuda kujutleda, miks te tagasi tulete, kuid ... ma olen liigutatud ja tänulik. Ma loodan, et mu tänu loeb ... nagu palve teie eest.
Hehe .. aga mul on siiski piinlik, et mul pole rohkem anda ... :D
Ma ei tea, ... mul on natuke häbi :D