Kuulujutud
Käisime MBB'ga oktoobri alguses mu poolvenna perel külas, kaks ööd, kolm päeva, ja napsu sai ka võetud. Kuid nüüd jõudis Väikuni jutt, et ma olevat seal 'pepu paljas' ("palja p*rsega") ringi lasknud ... Ja ta nuttis häbist.
Tegelikult oli asi nii, et teisel päeval/hilisõhtul tahtsin MBB'le pererahva Muhvi-autot näidata. Selline ehtne rännumasin. Buss! Elekter, vesi, kraanikauss, pliit, söögilaud, magamisasemed neljale inimesele. Aga oli ilus koht ja ma näitasin muudki, siin ja seal, tšiki-briki, siis tulime perenaise juurde tagasi tuppa, ajasime tükk aega juttu, kui järsku ma hakkasin mõtlema, et ... ootage-ootage --- kus mu püksid ja traksid on?
Kuid ... mul oli kleit seljas, mina kutsun neid 'tuunikateks'. Ja kannan neid, kuna kusagil seitse aastat tagasi hakkas Väiku ütlema, et ma hööritan kõndides oma taguotsa nii, et süda läheb pahaks. Kata kinni!!! Ja ... alguses küll veidi segaduses -- seda ma tegin! Ma kannan nüüd pluuside asemel teksade peal kleite! Üheksakümmend viis korda sajast. Üheksateist korda kahekümnest.
Niisiis ... Ma ei keksinud päriselt silmale nähtavalt paljaste kannikatega ringi!
Kuid Väikuni jõudis see lugu just nii.
Ja ta suri häbist natuke ... ja nuttis palju.
Okei, ma teen pildi!
Ja ma naersin selle peale!
Ma ei mõelnud, et inimesed arvavad seda kuuldes, et ma päris päriselt kannusid välgutasin.
Lõppude lõpuks, kui naiskülaline sellist asja teeks, mähiks perenaine talle mingi lina taguotsa ümber.
Aga muide ... kuulujutte kummutada mina ei viitsi.
Kuid Väikust on küll kahju ...
See on 19 aastat vana ja ma pole seda kunagi pesnud, kuigi kandnud usinalt.
Ma ei tea, kas seda tohib masinas pesta ja mis käsipesusse puutub ... kuidas seda välja väänata?
Jätta see nädalaks dušinagi otsa tilkuma?
Hmm.
Kuni täisid pole, las ta aga olla, kuni vanadusaugud sisse kuluvad.
Comments
Ja nüüd mu enda väiksem plika käib samamoodi, täpselt nagu ta isagi.
Ei tea, millega mehed peaks oma pepu kinni katma?
Ma ise arvan, et see on füsioloogiline eripära, kusjuures mina ei nimetaks seda hööritamiseks, kõlab nii hinnanguliselt, vaid pepu vänderdab. Ja minu arvates see on just veidi armas, kui see pole teadlik ega tehtud väljapakkuvalt mõjuv.
Aga see sinu karvakasukas...juuuuh, see on üüüber äge. Kohe kadedaks teeb.
Äkki keemiline puhastus oskab nõu anda, kui ikka tõesti enam teisiti ei saa, et puhastada vaja.
Kuigi niimoodi pildi pealt paistab, et otsest vajadust nagu tõesti poleks.
Ja see särgike on samuti pilkupüüdev.
Äkki oli seal mängus kadedus, mis:)?
Ma arvan, et perenaine naljatas järgmise päeva seltskonnale sellest rääkides süütult-ulakalt, ja ma vingerdasin naerust seal kõrval. Sest kui ma eelmisel õhtul püsti tõustes tundsin, et tuuleke tuleb kuidagi liiga lähedale, ajasin ma oma armsama paksu karvase kapuutsipusa jalge otsa, süütasin laterna ja taarusin kampsunit kinni hoides oma kadunud pükse ja trakse otsima -- kõik meelega väga koomiline. Mul polnud mitte midagi selle vastu, et seda pilti edasi räägitakse. Ma lihtsalt ei suutnud kujutleda, et inimesed kujutlevad mind ringi aelemas t-särk seljas ja sokid jalas, aga muu paljas.
Inimene, kes mu tütrele seda rääkis, on minu meelest kurvastavalt külm.
Jah, ma arvan ... pigem kadedus kui mure, kuigi tahaks uskuda, et mure ...
Aitäh kasuka-komplimendi eest :D