Nujah ...

 

Eile oli jälle täielik nullpäev, voodipäev.

Kuna seda ikka juhtub, hoolimata sellest, kas ma seda aktsepteerin või mitte, olen juba mitu aastat tagasi otsustanud seda aktsepteerida. Kui ma polnud seda otsust teinud, venisid need episoodid viiepäevaseks, või kui oli tegelik tugev stressor, siis paarinädalaseks ...
Nüüd, kus mu keha usub, et ma teda kuulan ja hoian, saab tavaliselt tõesti ühe päevaga hakkama, mis on IME KUUBIS!
Endaga sõdimine ja enese survestamine mõne inimese (keha, psüühika) puhul lihtsalt ei tööta!