Madalamaks/laiemaks/avaramaks kasvamine

Olen mõelnud, et suuremaks kasvades läheb tee kitsamaks: sa tead üha paremini, mida tuleks teha -- ja sa teed seda! Sirgemaks ja ülespoole!
Ma pidasin seda positiivseks, ja ma tegelikult näen, et mõnele inimeselel see tõesti sobib! Niimoodi nad ongi erakordsed ja imelised!

Samas on võimalik kasvada ka nii, et sa pole enam oma stampides kinni ja lubad kõigile oma elus rohkem liikuvust, endale ka. Ja see on ka kasvamine!

Kümme aastat tagasi ootas Väiku endalt ja minult perfektsiooni.
Oli üsna halastamatu, kui ma polnud 'perfektne'.

Täna läksin temaga kompuutertomograafiasse ja juba enne Puusepa 8'sse minekut olin segaduses, sest mulle oli öeldud, et osakond on G1, kuid minu mäletamist mööda oli see günekoloogia ...

Niisiis sibasin esimese registratuuri juurde ja palusin end juhatada ... reumatoloogia, ei, - kardioloogia, ei - entsefa .. - ei, reumato ..., ei, röntgeno..... Väiku ütleb selja tagant "MRT!" (magnet-resonants-tomograafia) --- ja ... ma ikka veel maigutasin paar sekundit, kuni sain öelda "radioloogiaosakonda".

Juba eelnevalt, kodus olin ma niuksuv ja hale ... Mõnikord mu keha täielikult võitleb minuga, et ma ei saaks kodust välja minna. Täna oli mul hull peavalu, ebanormaalne unisus, palavik ja iiveldus.

Esikus tuterdades pidin seda tunnistama ka VT'le.
Ja kui ma haigla registratuuris oma aju kaotasin ja lõpuks juhenduse kätte sain, siis edasi löntsides VT ütles kurvalt: "Kas sul tõest on nii raske ...?" Kuid seal polnud süüdistust ega põlgust, nagu siis, kui ta oli väike ja arvas, et täiskasvanu peaks kõike teadma, oskama ja suutma.

Mu süda lihtsalt sulab nähes, kuidas see ... nii kohusetundlik ja valvel tibulinnuke ka väliselt ja mentaalselt pehmemaks muutub, pehmust lubab --- ka enda vastu üha rohkem ja rohkem.

Ma pole veel päriselt harjunud ... Kõnnin ja näuksatan, närin silmadega saapaninasid ja pomisen ... vabandust, mul on tõesti kahju, vabandust ....
Ta ütleb nüüd hellalt, et pole midagi ...

(Günekoloogia oli G2. Radioloogia oli päriselt ka G1.)