He-he-he-help
Olen psühhiaatrilise abi fänn! :D
Mõni psühhiaater on nagu eksistentsialistliku kaldega filosoof, mis on väga kena :)
Kuid ... juba aastaid tagasi ütlesin VT'le, et psühhoteraapia on tugevama inimese (terapeut) manipuleerimine nõrgema inimesega (abivajaja, patsient). Neil on pea-aegu kohustus sulle kinnitada, et sa kindlasti saad hakkama, kui sa nüüd uuesti proovid. Kui sul on elujõudu nii vähe, et sa pole sugugi kindel, et sa oma pepu toolilt lahti saad ja siis jalga jala ette tõstes kabinetist välja suudad minna, kõlab see kohutavalt külmalt ja üüratult napakalt. On täiesti võimalik, et pärast psühholoogi külastamist tunned end veel lootusetuma ja hüljatumana ... Kuid ... nad ütlevad, mida neile on õpetatud! Tulemusi on vaja! Vaja inimesed tagasi ühiskonna rüppe juhatada. Statistika! Tulemuspalk võib-olla! :D
Olen meeletult tänulik psühholoogia ja psühhiaatria eest, kuid ... mu jumal! ... kauge-kõrge kaarega parim abi, mida ma eales saanud olen, on tablettides olnud!
Seda kirjutades mu süda tegi koleda jõnksu ja ma küsisin endalt, kas ma ütlesin midagi, mis on vale?
Aga ei ...
Asi lihtsalt selles, et ... teiste inimeste kogemustest lugedes mulle tundub, et ma olen mingi 0,0005 protsendi erand, sest siiamaani võtan tabletti, mis mulle 14-aastaselt kirjutati, ja kui ma olin pausi teinud ja rohkem turgutust vajasin, siis teine tablett, mida ma ka võtan nüüd ... eee ... hmmm ... ilma pausideta, ehh, ütleme 14 aastat, sobisid mulle nagu valatud. Mõlemad! Nagu spetsiaalselt minu jaoks disainitud! Ja mu süda murdub, kui ma loen teiste inimeste sobiva(te) ravimi(te) leidmise kohmakast ja lõpuks juba lootusetust teekonnast. Kohutav-kohutav-kohutav! Ma tardun, kui saan aru, et teiste inimeste "farmatseutiline abistamine" on väga kaugel sellest kergusest, mis minu puhul oli ... Nii nii nii kahju! Mõnikord ma tunnen HÄBI, et minuga nii kergesti läks!
Mis aga sõnalisse teraapiasse puutub, siis ... ma saan aru, et kui nii see asi käib, siis sellel on statistiline põhjus, aga ... --- :( -- mjäuuuuuu!!! Nii valetav ja teesklev suure osa ajast ... Manipuleeriv, nagu alguses ütlesin. Kuigi ... ka sinu isiklikku tõde püütakse leida, mis on hea ja kasulik etapp, see esimene, kus sina ise räägid oma suukese puhtaks, annad nagu torust tuleb! :D ... järgneb ikkagi see, et püütakse inimest "edasi" lükata, tema tundeid pisendades. Gaslighting! "Sa ei tunne, mida sa tunned; sa ei tea, mida sa tead ...!"
Kui mina räägin Väikuga, siis ma peamiselt küsin küsimusi, et ta ise saaks paremini aru, mida ta tahab. Mina ei taha temast mitte midagi! Ma püüan aidata tal tema endani jõuda, kuni ta sellest huvitatud on. Psühholoogid/psühhiaatrid/psühhoterapeudid -- riiklikud vähemalt -- ajavad mingit optimistlikku kammajjaad, nagu "No näed! See polegi nii hirmus, saad ikka küll!" olukorras, kus sa tahaks surra, aga parem -- sa pigem oleks surnud enne selle asja tegemist, kuigi tegid lõpuks ära. Sa vihkad ennast, olukorda, oma saatust, olukorraga seotud inimesi, emakest maad, jumalat ja psühholoogi, kuid tema kinnitab sulle, et olid tubli ja said hästi hakkama. Miks sa IIAL peaksid tagasi minema???
He-he-he-help!-laul :)
--------------
Lisatud mitu tundi hiljem.
Ma otsisin midagi blogist, kui VT minu kõrval oli, ja ta ütles, et mu profiilipilt on KOHUTAV!
😂
Ma usaldan teda, kuid ... minu meelest on see pilt täitsa okei! Sageli kaamerad teevad mu näo nii kitsaks, et enda meelest ma näen välja, nagu oleks peadpidi ukse vahele jäänud. Praegusel profiilifotol ma tunnen ennast täiesti ära!
Comments
b) Mhmh, kogu abi, mida ma olen saanud, on ka farmatseutiline, "teraapia" on õudus ruudus.
Aga ma ka selle farmatseutilise üle kaeban - see, et orgasmi enam ei saanud, oleks veel vastuvõetav, aga reaalne abi oli ikkagi tasemel "väga rõve tunne võtakse maha", aga mingit kõrgust ja helgust küll ei tulnud. Ei, ega need rohud ka kõrgusi välista, kui ikka muu elu pealt väga üleval-tunne saabub, AD seda maha ei võta. Aga ise ta seda ka ei tee.
Phmt rõveduse-üleelamise rohud, aga mitte muud.
b) Nii! Täpselt sellest ma rääkisin!
qKui ma 14-aastasena amitriptüliini võtma hakkasin, kadusid kohe täielik unetus, meeletud peavalud, palavik ja minestamised. Paraku, pärast aastat, ma enam-vähem põgenesin haiglast teistel põhjustel, ja ravi jäi katki.
Aeg läks edasi, mu jamad endiselt väljendasid end füüsilise keha kaudu ja ühel päeval laksas mul arusaam: nüüd on elu nii ilus, et paremaks enam ei saa minna, nii et ... kuna on samad jamad, ikkagi tuleb tagasi psühhiaatriasse minna. Mituteist aastat pidasin pausi ja ehitasin ilusat elu ja targemat ennast. Pean seda kenaks, kuid fakt oli, et ... ma vajasin ravi kõik need mituteist aastat, ja ... see lihtsalt muutus krooniliseks, nagu ka füüsiline ravimata jama ...
Siis sain tagasi amitriptüliini, ja juurde Xanaxi ja 'cipralexi'/escitaloprami ...
Xanax oli situatsioonipõhine, escitalopram mõjus mulle FÜÜSILISELT nagu ma oleks seni elanud viiekordse gravitatsiooniga maailmas. Või nagu ma varem oleks kõndinud MEE sees, ja mitte üldse heas mõttes.
Mõlemad tabletid olid minu jaoks "kõige suurem ime", mida ma üldse näinud olin. Kaugelt kõige suurem abi, mida ma iial saanud olen!
Ja siin ongi see, et ... ma loen lõputuid halbu tabletikogemusi ... Mu esimene sööst oleks lihtsalt oma tablette soovitada :D
Kuid amitriptüliini peetakse tänapäeval liiga mürgiseks rohuks, ja ... esimese valikuna seda kindlasti ei kirjutata :D
Kohutav, et ei saa aidata, kui mind ju sai!
Kui ma teismeline olin ja terve 1993. aasta jaanuarist detsembrini haiglates veetsin, ütlesid nii paljud meedikud mulle, et ma kindlasti magan, lihtsalt ei märka seda.
Nii vale ja nii külm!
Kell kuus süstiring ja kell seitse oli äratus, ning ma alati kuulsin süstiringi algust. Ma polnud kell 6 hommikul veel magama jäänud.
Ja oli PALJU meedikuid, kes ei uskunud seda.
Suurim abi oli tegelikult vist öö-õdedelt, kes igal ööl nägid mind aeg-ajalt vetsu hiilimas ..
ON VÕIMALIK ELUS OLLA KUID (minu kogemusel kuid) ILMA ÖÖUNETA. Palat on ju pime, kõik teised magavad, sa ju puhkad ikka, lihtsalt ei maga!
Üks arst ütles mulle, et inimkeha VAJAB und, niisiis, isegi pärast traumaatilisi sündmusi, ühel hetkel sa kukud ära!
Ma tean väga hästi, millest ta rääkis!
Lihtsalt ... Minu keha oli alla andnud. Nuh, eks psüühika siis pigem ...
Ja ta ütles, et ... ma näen välja nagu pikkade hiireudujuustega kiilaspea :D
Hehe ... see on aus. Kui see foto ümmarguseks lõigata, siis ma olen tõesti kiilakas, kes tiheduse kompenseerimiseks pikkust kasvatab :D