Here I go -- tänase päeva kolmas postitus :D

Nõukogude ajal sündinud inimesed, kes on suutnud pidevalt muutuva 'nutimaailmaga' kaasa minna on tõesti imetlusväärsed. Kuid näiteks mina ei suuda, ja ka Väikul on raske, kuigi ta on minust 23 aastat noorem. Tundub, et mõnel lihtsalt pole nutitaipu ... Kui mina pean internetist midagi otsima, siis ... ma mitte lihtsalt ei väsi imekiiresti, vaid minus tekib tohutu ärevus ja frustratsioon ja ... ma ei taha seda oma pere peale kanda! Niisiis ... kui vähegi võimalik, ma väldin tähtsa info otsimist..., see kütab mu nii üles, et ma tunnen, et ma lähen täiesti hulluks järgmise 10 sekundi jooksul. Ja ... no ausalt ... ma olen tänust 'põrmus', et ma saan praegu olla töötu ja hetkel ka ei pea siperdama ankeetides, lepingutes ja kohustustes ... Ma ei tea, millal ma tegin mida, et ma olen elult saanud võimaluse mitu aastat töötu olla. Sest töö oli surm. Ma olin koha peal alati alati tip-top, ka tundsin ennast super imelise ja armastatud töötajana, sain sageli klientidelt kingitusi, kusjuures mõnikord nad lihtsalt astusid sisse, et anda mulle kingitus ja muud asja polnudki! ... eee ... üks kingitustest oli number 4 suuruses mustad pits-sukad 

(wth??????? ma kaalusin 43 kilo sel ajal ja naljatasin, et ta ostis mulle ENDA tavalise suuruse --- see nali ei olnud kohe üldse populaarne, hiiiihahaaaa! (Neli on kõige suurem sukasuurus.) )

 aga kodus ... 100% laip. Ime ... ,IME, et ma suutsin duši all käia ja pead pesta.

Ma mõtlen ... mulle tundub, et nutiosavus on 'üld-intellektist' lahutatud, kuid äkki ma mõtlen nii selle pärast, et mul pole nutiosavust ja ma ei taha lolliks jääda?

Ma mõtlen, et see on nagu viisipidamine -- on inimesi, kes ei saa sellega hakkama..., kes ise ei saa isegi aru, et nad selgelt mööda laulavad ... ja see tegelikult ei tähenda, et nad on idioodid. Nad lihtsalt ei pea viisi. Ma olen lootnud, et nii on ka nutiosavusega :D
Aga ma tegelikult ei tea.
On võimalik, et mul on intellektipuue, sest, ausalt, ma olen NII HALB netiotsingutes ja nii edasi..

Hei ... tegelikult ma olen halb kõiges, mis on tähtis.
Jälle -- lapsikus!
Midagi minus annab alla, kui ma saan aru,et tuleb midagi tähtsat teha ...

Öeldakse, et alkohooliku paranemise tingimus on, et ta ise saab aru, et tal on 'probleem'.
Ma ei tea ... ausalt ... ma mõtlen ... oletame, et ma tunnistan, et ma olen alkohoolik.
Miks ma ei võiks rõõmsalt surmani edasi alkohoolik olla???
Ja kui ma saan aru, et mu psüühika on ..., noh ..., 'infantiilne' ... - miks ma sellest aru saamise järel ennast muutma hakkama peaksin???
Miks ma ei võiks öelda: "Ooo, vau! ... ma ole  tõesti väga ebaküps. Hmm. Nüüd ma pean vaatama, kuidas ma saan ebaküpsena elada!"

Enesemuutmine on mõnigi kord ... teeseldud/mängitud elu.