Kuni kusagil 36. eluaastani arvasin ma, et olen päris kole.
Häbi oli kuhu iganes minna ilma meigita, nii et ma ei läinud.
Isegi aegadel, kui mind iga püstiseismine minestama ajas -- ikka meikisin.
Ühe ripsme värvisin ära, silme eest läks mustaks, vajusin põrandale, ja siis teiste kolmega samamoodi.
Ei saanud aru, et ma ei peaks nii elama.
Selline "normaalsus" hiilis ligi tasapisi.
Pidev õhupuudus ja arütmia ja minestus ...
Aukus ja mustad silmaalused ...
Köögis tegin süüa, lebades poole ajast põrandal -- toolid olid, kuid ka istudes läks silme ees mustaks. Vaja oli pliidi ees lamada, hakkimisnuga rinnal, kõvasti pihus ...
Kusjuures kõndida ma sain, lõõtsutades -- seista mitte!
Mul oli 2-3 tundi päevas, mil midagigi teha suutsin.
Arvasin, et mul on lihtsalt vähe energiat ja see on loomulik, nagu osal inimestest on vähe intellekti. Ega ma enda intellektikogusest tegelikult ka vaimustuses ole ....... 😭
Energiat tõi tublisti juurde antidepressant Cipralex / toimeaine escitalopram.
Intellektiga on veidi keerulisem :p
Aga teisipäeval:
tegin blogipostituse
viisin prügi välja
võtsin paki all õues vastu
koristasin VT jaoks tualetti, sest ta on endiselt OCD, kuid ise vetsu koristada ei suuda, öäääk!!!
viisin tema analüüsid polikliinikusse
käisin poes
ja solaariumis
ja siis küll mõtlesin, et nüüd ma suren!
Kogu keha karjus ekspluateerimisest.
Ja MBB'le fotografeerides oma kurnatust ja löödust, ma vaatan, et pole hullu!
Päevikut pärast paki vastu võtmist enam edasi kirjutada ei suutnud,
kahtlane, kas täna viitsin seda tagant järgi teha,
sest olen ringivudimisest ikka veel nagu puuga pähe saanud ...
Kuid päev oli siiski :D
Mõnikord hakkan tundma, et ma kardan. Täiesti ebamääraselt. Lihtsalt tahan olla hästi tasa ja liikumatu, kägaras, ja siis, ennast unustades, kogemata sosistan: "Ma kardan, ma kardan, ma kardan!" Ise olen ka üllatunud!
Psühhiaatriga oleme uurinud, mis asi see on, mis mind niimoodi tarretab.
See on lihtsalt ülestimuleerituse tunne, mille peale ma võin "hulluks minna" - ma ise arvan nii.
Ja kui sa oled juba läinud, enam tagasi tulla ei oska, sest normaalsus pole enam nähtav ...
Nagu lainetavas meres, kus kallas lainete tõttu ei paista, kuigi võib küllalt lähedal olla ..., sul lihtsalt pole aimugi, mis suunas liikuda.
Tuleb lihtsalt valvas olla, et elu oleks nii vaikne, et seda ei juhtuks.
---
Aga vahel ise juhtub, nii et kui kedagi huvitab, kes on uus tegelane MBB, siis ... see on üks (Austraalia) inimene, keda ma kunagi (virtuaalseslt) aitasin ja lohutasin, ja kellele kinnitasin, et ta on Beautiful Boy, kuni temast sai ... My Beautiful Boy 🤷
MBB.
Ja siis ta oli siin 3 kuud -- pikim viisavaba aeg Austraallasele Eestis.
Nutune lugu ...
Peab kolm kuud ära olema, enne kui tagasi tulla tohib ...
Ma siiralt usun, et sellisel reeglil/seadusel on põhjus, kuid ... ma paraku ei oska seda põhjust kujutleda, nii et see on ... lihtsalt asi, lihtsalt elu, elu ei vaja ratsionaalseid põhjendusi, see ikka on, mingis vormis ja kujus ... ja põhjendatud üle meie nägemis-suutlikkuse, mõnigi kord ...
Lugesin MBB'le eile Eno Raua Lestapesulaulu - väga imelik, eile justkui leidsin selle netist, kuid täna olen kolme erinevat moodi otsinud, ja ei leia! :D Olen väga halb netis-surfaja, tuleb tõdeda ... Ja tema üritas seda tõlkida :D
Ma ütlesin korduvalt, et lugesin seda nõidusliku rütmi pärast, nagu see lastelaul:
Millega need lapsed küll sellised mõnusad lullad ära on teeninud? :D
Mul on vaja veel natu üürikat koristada, kuid ei usu, et täna voodist välja liigun ...
Voodi on parim koht! Mida halba saab seal juhtuda? Ainult dekadents ja hedonismus :D
Comments