Monney monney hunney hunney

Läksin täna kodupoodi, iseteeninduskassasse ja lõpus ... pangakaarti polnud raha-, ega ka muus kotis. 

Kus ma viimati kasutasin? 

Eile, Nõlvaku Prismas. Mul oli vaja uusi ujumisprille sibulate hakkimiseks.

Pöördusin klienditeenindaja poole ja juba hakkasin paluma tal aidata kogu see värk tühistada ning sularaha vastu võtvate automaatide juurde tarida, kui tuli meelde, et Coop kaardiga saab maksta ka. Tähendab, ma juba jutustasin sellest kõigest algul ühe ja siis kahe teenindajaga... Mõtlesin kuuldavalt ja nemad noogutasid. Aga siis ma ikka sain maksta ilma pangakaardi ja ilma sularahata. Coopi kaart ja selle pin tulid järsku meelde!

Tulin koju, vappusin ärevusest ja püüdsin helistada Prismasse, et kas keegi on "maksuaparaadi lukuaugus" ees töllerdava kaardi teenindaja kätte toonud, kuid ... oli tiba pärast 12 AM/PM???(lõuna) ja keegi toru ei tõstnud. Tegelikult ... üks kord äkki tõsteti ka ...., ma ütlesin, et ma ei kuule midagi ja helistan kohe uuesti!..., ja siis jälle keegi toru ei tõstnud.

Ning ma RAPPUSIN ärevusest.

Asi pole selles, et minuga ei tohiks selliseid asju juhtuda. 

Vastupidi.

Kohe, kui ma voodist välja ronin, tundub mulle, et kõik võib valesti minna ja iga sekund võin ma teha "saatusliku vea"! Niisiis -- ma pigem ei roni. Mulle meeldib end tekkide vahele peita ja päikeses silmi kissitada. Mulle meeldib oma silmnägu teiste kaenla-auku peita. Mulle meeldib 2 tundi kahekesi tõusta. Mulle meeldib mööda hommikut roomata ja päeva magusat algust lakkuda, silmad unekissis.

Anyway...

Olen ikka elus, ja ... kuidas veel! :)