Unes ja/või ilmsi?
Mul on palju pooleldi täidetud märkmikke ... Ma mõtlen, et selle aasta viimase otsa vist üritan neid täis kirjutada ...
Olen palju rääkinud unenägudest - ma ei ole neist huvitatud kollektiivse alateadvuse ja sümbolite osas, ma lihtsalt naudin neid. Küllap olen ka rääkinud, et mul on hakanud saama võimalikuks teadvelolekukilluke unedesse kaasa võtta. Unenäo algamist ma küll mitte kunagi ei mäleta (märka). Mitte kunagi pole nii, et mu teadvus on pimeduses ja siis tasakesi, nagu viirukisuits, imbub pähe uneaisting. Unenägu läheb alati täiesti omaette käima, kuid siis tekivad hetkel, mis mind üllatavad ja ma mõtlen: "Ooh, ma loodan, et ma seda ära ei unusta /et hommikul kirja panna/!" - ja selle peale ma saan muidugi aru, et aa, jaa - ma magan praegu! Mõnikord ma näen unes midagi, millel justkui üldse poleks kohta minu unenägudes - näiteks ükskord ajasin ma lossikohviku kõrgel terrassil kellegagi teelauakese ääres juttu ja järsku algas all aasal, meist umbes 1 km kaugusel lahing. Ja siis ma mõtlesin: "Mäh? Kuidas selline nõme ja igav asi saab mu unenäos olla? Kas ma eile lugesin või vaatasin midagi sõja kohta?" Ja jälle -- selle peale muidugi sain aru, et aa, jaa, kõik see siin ümber on uni! LAHE! Ja noh ..., unes võib kõike juhtuda! :)
Aga... mul on terve elu ka vastupidiseid asju juhtunud: ma elan teadmisega, et unestoimunu toimus päriselt. On juhtunud, et asjatoimetustega läheb napikaks, sest ma unes tegin need mõned päevad varem juba ära! Ükskord lapsena nägin unes, et mulle kingiti üheksavärviline viltpiiatsitepakk. Mõni päeva hiljem oli mul seda vaja ja ... otsisin ja otsisin... Küsisin teistelt pereliikmetelt ... Läks tubli nädal enne, kui aru sain, et vildikad oli unenägu.
Paar päeva tagasi aga oli nii, et sain imelise spirituaalse kogemuse ning teadsin, et vajan hästi vaikset aega selle seedimiseks ja järelnautimiseks, nii et kirjutasin oma aktiivsele sõbrale, et vajan ühe elamusega seoses kolm päeva kindlasti, võibolla ka viis päeva kirjutamisvaikust. Järgmisel hommikul ärkan üles ja ... tunnen ennast tavaliselt. Mõtlesin vähemalt 45 minutit pingsalt voodis pikali, et kuidas see niimoodi kaduda võis ja ma isegi ei tea, mis see oli, kuidas see oli! Mõtlesin, et äkki ma sõbrale FB Messengeris kirjutasin kogemusest endast mõne sõnagi, et see mälestuse käivitaks. Lähen Messengeri ja ... seal pole sellest sõnagi! Nüüd ma hakkasin muretsema, et ... kohukohta ma kirjutasin sellest? Kas blogisse? Miks ma peaksin blogis 3-5 päeva vaikust paluma -- ma võin lihtsalt vait olla, kauem ka, kui tahan! Erakirjad ... ? Nuputasin, nüüd juba istudes ja ............................... lõpuks sain aru, et see pidi olema mitte eelmine päev, vaid öine uni.
See paneb mind mõtlema vaimuhaigustele ... Mulle on nii palju heast südamest antud nõu, mõnikord väga tungivalt, mis absoluutselt mulle ei sobi. Ja mõelda, kui sa tead, et sa ei saa uskuda ei oma aju ega teiste inimeste nõuandeid ... ! ... Sellist elu võiks nautida ka, kui seda ei keelataks ja meid ei õpetaks seda alla suruma. Oleks huvitav see kõik kirja panna, kui häbi ei kammitseks oma hullolemist paljastamast.
Ükskord olin Väikuga kodupoes kassajärjekorras ja ... ühe inimese võrra eespool oli iseäralik, umbes 30-aastane mees teda poeskäimisel abistava sotsiaaltöötajaga (ma ei hakka mõne pilgu järel kaaluma, mis puue tal olla võis). Ta algul üsna värvitu, huvitu ja hajameelne, libistas pilgu üle lähikonna, pöördus kassa suunas tagasi, kuid ma olin talle silma jäänud, nii et ta keerutas ennast natuke, piidles mind ja siis naeratas säravalt üle kogu näo ja pöördus ülakehaga minu suunas ja jäi lihtsalt, nägu rõõmu täis, vahtima. Mina aga olin koos Väikuga ja tema ütleb kogu aeg, et ma tunnen ennast liiga vabalt, nii et ma pidasin paremaks mitte mingit tuju välja näidata ja vaatasin segaduses põrandale ja siis vahel üles, et kas ta on mu imetlemise lõpetanud :D Sotsiaatöötaja nägi, et poiss vahib mujale, vaatas poisi pilgu suunas, vaatas, kuidas ma olen oma õlanukkide vahele pugenud ja hakkas vaest poissi nügima ja tema kallal tänitama umbes: "No misssasssja sa nüüd ometi teeed, mõtle ka natuke!" + käeseljalaksud vastu vaese segaduses, nüüd omakorda häbeneva poisi käsivart :D Vaeseke ei julgenud enam üldse midagi peale oma botaseninade vaadata. Hästi hästi püüdlikult vaatas allasuunas kogu ülejäänud aja. Väga kahju oli temast, kuid ... mul oli veidi piinlik olnud küll, eks meie vahel ja järel olevad inimesed vahtisid seda kõike huviga pealt ... Samas, ma sain temast aru. Kipun ise ka millestki huvitudes muud asjad sootuks unustama.
Aga unenägudest veel -- ma arvan, et ma seda ei rääkinud siin, kui rääksin siis --- paistab, et täna on kordusjuttude kord! ... mulle tundub, et mulle hakkab tasapisi võimalikuks saama unenäos lugemine. Tavaliselt ei suuda ma ei lugeda ega telefonil numbreid valida. Ja see on jälle üks asi, mis võib mulle teada anda, et ma magan, sest sellist kamarajura, mida mina unes välja loen, pole olemas. Kuid viimasel ajal olen hakanud lugeda saama, kuigi varem ei saanud ma unebussijaama unebusside sihtkohasiltidestki aru! Praegu ma lihtsalt naudin seda, et mul on pool raamatulehekülge seotud teksti võimalik lugeda --- ehk luua!? Eeeh? Mh? :D
Ootan, et saaks oma käpad akaši kroonikate külge! :)
Ei oska põhjust pakkuda, kuid see teeb mu tõesti hästi rõõmsaks ja entusiastlikuks, et uneslugemine võib peagi võimalik olla :)
Comments