Tabu

 Loen tänast Õhtulehte -- neli lehekülge noorte enesetapust.

Super, et sellest räägitakse!

Kuid olnud ise enesetapupotentsiaaliga noor ... ja ... tiba vanem ..., mind ÄRRITAB, et inimesed ei aktsepteeri seda, et elu võib olla talumatu ja enesetapp on ilus unistus, lohutav tagavaravõimalus ja võib-olla vajalik tegu..., et see võib olla nii palju soojem kui kõik ülejäänud kogemused. Kui valu, väsimus ja meeleheide kasvavad nii suureks, et inimest ennast pole enam olemaski, on see hea lahendus. Kui su sees ja ümber pole enam midagi peale tühjuse, meeleheite ja valu, siis sa väärid puhkust sellest. Kui sa elad kuid ja aastaid niimoodi, et kui tald on maas, siis on vesi üle pea, nii et sa pead ... justkui lõpmatult kogu aeg hüppama iga õhusõõmu järele, siis mingil hetkel hakkad mõtlema, et parem oleks uppuda. Ja see on tõsi - ongi parem!

Mina ei saa öelda, et ma olen õnnelik, et ma ennast siiski ära ei tapnud. Ma lihtsalt austan minevikuprotsessi, mis sellise resultaadi andis. Kui ma OLEKS ennast millalgi ära tapnud, siis ma mõistaks ennast täielikult, ma tean, kui raske mul oli ... ma tõesti isegi ei saa öelda, et mul on hea meel, et ma viivitasin. Keegi ei tohiks kuude ja/või aastate kaupa elada enesetapu piiril ... - ja nii paljud elavad! Jälle -- see, et inimesed räägivad oma plaanidest, kindlasti ei tähenda, et nad pole suitsiidsed!!! See on pidev püüdmine, alati arvestatakse ka tulevikuvõimalusega ... Kuni vähegi jaksu õnnestub kokku kraapida!

Psühhiaatriline ja eriti psühholoogiline abi pole hetkel siiras/autentne/aupaklik/aus, see on manipuleeriv, suunav.

Mulle ei meeldi, et inimesed arvavad, et kõik peavad vastu pidama maailmas, mis on mõnegi jaoks talumatu.

Moss-moss-moss ...

----

Edit: ära hõiska enne õhtut! --- Viies lehekülg on ka! :)