STANDARDHÄLVE*
Minu suhtumine surma on selline, et mingi teadvus/teadlikkus jääb alles, kuid nüüd, mõistagi ---- ilma füüsilise (kesk)närvisüsteemita, ehk lihtsalt teadlikkusena, ilma emotsioonideta. Ning kui me enne surma piinlesime ja kahtlesime, mis on närvisüsteemi ja hormoonide töö --- pärast surma me lihtsalt võtame teadmiseks. Näiteks et me surimi uppumissurma ja seda kogedes tundsime hirmu ja valu, või et enne meie tapmist tapeti meie slime all mõned meie lähedastest ja kui meie füüsilised silmad kustusid, tapeti ülejäänud ka. Ja … olen kannatanud, olen kannatuste lakkamist soovinud, kuid viimastel aastatel olen täheldanud huvitavat muutumist siin: kui väsimus/valu saavutab justkui tipu – vähemalt minu arvates -, siis tekib mitte valutipust alla tagasi pääsemise soov vaid hoopis edasi, üle selle nuki minemise soov. Surma vabastavus intellektuaalses, neutraalse kaemuse mõttes on kannatushetkedel minu jaoks nii reaalne, et valutipud … hakkavad juba eluajal muutuma millekski … olmeliseks ja paratamatuks. Mulle ei tundu, et midagi on valesti – inimesed surevad valust sageli (pigem veidi kaudselt mõtlen küll, nagu enesehävituslikku -- sh teiste! -- käitumist jne)! Ja see on kõik, mida vaja, et rahuneda ja valust välja tulla, kuna pisitasa saan võtta afektivabama infona, et ma saan ja teen haiget. Nii see käibki. Midagi pole valesti. Valus ... on. Kui on, siis järelikult peabki olema. Kõik on korras. Valu on korras ja õige. Ka ilma valuta on korras ja õige. Kogu aeg on ... suur muster korras, mis iganes ka ei NÄI meile. VALE VALU on lihtsalt kitsa perspektiivi küsimus. Piisavalt laias perspektiivis on kõik omal kohal.
Olin kunagi … väga pettunud kõigis inimestes, kes ütlesid: “Mis
ei tapa, teeb tugevaks.”
Sest see pole tõsi! Sa võid … vapper olla ja head nägu teha ja järjest
nõrgemaks jääda, nagu sind viilitaks/riivitaks, järjest õhemaks ja hapramaks.
Ja see ongi tõsi, ma ei eksinud.
Asi on selles, et ainult kõrge ise-olemise-julgusega inimesed saavad kriisi
käigus enda piirid selgemaks ja … see pidev ‘õhedamaks-viilimine’ võib olla
just see, mis inimese ühel hetkel paneb välja möirgama oma olmust, sest ta
enam ei hooli sellest, mis mulje ta teistele jätab, nii et ta ajab ennast laiali ja hakkab lõpuks iseendaks. Mis on valus, kuid ... hea. Ja peab ... niikuinii kunagi mingis elus sündima. Seda ei saa vältida, see on 'protsessi' paratamatu osa. Kahjuks ... on see loogiline alles siis, kui see on tehtud ...
/// ei saa parata -- täpsustus tahab tulla: kui inimene pole kogenud autentses eneseesituses (varasemate halbade tagajärgede tõttu), siis - kui ta lõpuks enda eest seisab, on tema jaoks ... mitte üle-dramatiseeritult -- (selle)elu ja (selle)surma küsimus. Kas sa kustud seekord ka vaikselt või seekord tõstad ...pea, ja südame! :D -- ei pea! Kelleltki ei saa jõudu nõuda. Kõik ... ühel hetkel jõuabki punkti, kus kaasamängimine enam ei teeni hinge ja ta peab kas alla jääma või teisi häirima ja kordumatu mustri kirjutama, mis ongi kõige taga/eksistentsi vajadus:)
Mul pole hea meel, et ma ei oska seda juttu tavapsühholoogia keeles rääkida. Ma ei naudi karvavõrdki "selle elu" ja "selle hingeliini" sõnastamist. Ma lihtsalt ei leia paremaid sõnu. ///
Oot, mul oli sellest ka tsitaat hiljuti ... mhmh, leidsin!
"Inimesed kipuvad tõde nägema/vastu võtma alles siis, kui tõe eitamise tagajärjed/kogemus on veelgi valusamad tõele silma vaatamisest!" - TEAL SWAN
(Can I hear "ouuuyeeeahhhh!!??? 😁)
Ja ma pean silmas, et -- kumbki valik pole vale --- iga asi oma ajal!
Armastus ja kannatlikkus enda ja teiste vastu pole kunagi raisatud, kuid see ... peab ... olema aus ja tõeline. Me ei saa midagi tõelist valerahaga makstes...
*Teate mis, see on statistiline termin, mida kuulsin rohkem
kui pool elu tagasi … mulle lihtsalt … tungis see sõna pealkirjana pähe.
Ma tegelikult avasin ‘Gaussi kõvera’ artikli vikipeedias ja
--- öäääk! Ei meeldinud see jutt mulle kooliajal ja praegu tekitab see minus
veel suuremat õudust.
Statistikahinne oli mul enam-vähem E-miinus. Mulle tundub, et
kuna ma ei jätnud lolli muljet, siis ei tahetud mind päris läbi kukutada. Ma ise
ei tunne, et ma statistika-ainetes E-miinust väärt oleksin.
Ja isegi mjuusikal vajab selgitust.
Ma olen koorilaulu fänn ja seega meeldib mulle Pentatonix,
kuid sugugi mitte kõik, mistõttu ma pole pidev jälgija. Eile avasin neilt uue
laulu ja … ma reeglina ei tunne mingit vajadust selle tegemiseks, aga –--- ma hakkasin
otsima, mis laulu nad ümber tegid?
Olen nüüd kaks päeva vaheldumisi kuulanud Pentatonixit ja originaali
ja … hmm … kuigi ma olen Billie Ellishist ainult halba kuulnud: mulle vist
meeldib originaal rohkem … Ma arvan, et on eluterve seda tunnistada, kui selline asi juhtub :D
Comments