Sisekõne
Iseenesest pole naljakas, aga ....
... see on, mida ma ütlen ise-endale 😂
Mul pole vaja andestada kellelegi peale iseenda.
Ma ei süüdista kedagi peale iseenda.
***
LISATUD:
Oih, sellest jäi nüüd küll vale mulje ...
Ma ei ela süükoormaga.
Kui ma elaks, siis see tsitaat poleks mind mõnusalt lõbustanud.
Ma VÄGA usun, et mis juhtub, on õige.
Tuleb küll tunnistada, et ... meie tuumikperest (mina, Mees, Tiburaas) kaugemal peetakse sellist suhtumist vastutustundetuks ... -- see on okei! Kui ma tahaksin kaklema hakata, ütleksin ma neile, et nemad on manipuleerivad (lubavuse vastand), kuid ... milleks? Pole põhjust. Nad ju poleks kõike-kontrollivad, kui neil poleks vaja! Las nad rügavad oma rahnukesi mööda mäekülge üles, kui see on reaalsus, millest nad loobuda ei raatsi. Pole minu asi neil järel joosta ja nende urruauku 'valgustada' (sest mida sa näed/kätte saad, kui inimene litsub kivikamakat mäest üles sinu poole pöördumata 😁😁😁).
Siiski ... mul on paha seda öelda, sest ... kui psühholoogid räägivad vastupidist, ma ei taha kellegi lootust ära võtta, kuid ... andestamine ... ei ole asi, mille tegemist sa saad otsustada, kuigi nii väidetakse.
Mul on ... valus seda öelda, kuid ... me ... ei saa otsustada, et me andestame.
Me saame läbi töötada oma kogemuse, vaadata, mis tingis selle, et me saime valusa kogemuse, vaadata ka seda kui midagi, mis oli tingitud varasema poolt nende (meie kahjustajate) elus ja ... kui me oleme MÕISTNUD, siis andestamine ... ise juhtub.
Andestamine pole tahtlejõuga suunatav protsess, vaid ... nagu kergendus ja õnnistus, mida me kogeme, kui oleme ... läbi töötanud selle, mis meiega juhtus.
Andestamine POLE tahtega kontrollitav protsess.
Mul on väga kahju, kui siin seda loeb keegi, kellel on vaja uskuda, et ta saab tahtejõu kaudu andestada.
Lihtsalt ... pole vaja oma emotsioonide kallal 'tööd raiuda', vaid lihtsalt -- mõista, ilma kritiseerimata vastu võtta ja lubada sisemaailma tegelikkust. Meil pole vaja kogu seda kremplit kontrollida ja ohjes hoida -- mõistmisest piisab täiesti!
Comments
Aga ma ei pane teisele pahaks midagi muud kui seda, kuidas ta mind nägi. Ja seal see valus osa, see jube ja raske osa on, et mina käitusin moel, mida teine vastikuna tõlgendas.
Jah, tegelikult see ei ole minu asi, kuidas keegi mind näeb. See, mida tema kogeb, on tema sees ja mitte minu kontrolli all ja see ei ole kuidagi minu süü.
ehk siis: kui ma suudan mitte iseend halvasti tunda, olen ma andestanud iseendale ja teine inimene ei saa ka enam raskeid mõtteid mu käest, sest mul on kogu situatsioon kama. Ma ei mõtle sellest enam, ma ei olen uutel teedel
Aga kuni ma mõtlen: ma tegin ju kõik õigesti, ma olen ju nii tore inimene, ma ju oled hea, MIKS TA EI NÄE SEDA, on teine lugu.
See Sinu kommentaar tegi mu kehaga seda :D
Musi!