Safe place / mugavustsoon

 Mind päris kaua kimbutas mõte sellest, et areng toimib ainult mugavustsoonist väljas, nagu meile korrutatakse ..., kuid mulle tundus, et selleks et MINA areneda saaksin, pean ma just leidma mugava koha ja enda tühjaks tegema.

See asi ajas mind AASTAID segadusse ... kuni ... mul tuli järsku pähe hakata määratlema oma mugavustsooni ehk elualasid, kus ma pole ärev.

Ja --- ENNÄE IMET --- ma jõudsin selleni, et minu mugavustsoon on ärkvel, aga pikali voodis, elektrisoojusega madratsikate külje all, suletekk või pleed peal.

Kui ma pean istuli tõusma, oma elektrimadratsi otsas ja suleteki kaisus, ... siis ma juba ... muutun ärevaks. Ja on olnud ... kindlasti sadu, kui mitte tuhandeid tunde, kus ma olen ennast hommikul kohusetundlikult istuli ajanud, ja siis mõttelagedalt tundideks ühte punkti jõllitama jäänud, tehes vahepilke veekannu(vanasti -- see läks katki)/veepudeli suunas ... Ja ... mitte suutes kätt sirutada meetri kaugusele, et endale kannust vett kannu kõrval olevasse klaasi valada. Muidu ... mõnikord ma jõin otse kannust, kuid kuna selle "suu" oli lai, siis lasin veel rahulikult kahest äärest üle oma rinna lödiseda. Paremat valikut polnud. Keegi ei tulnud lutipudel näpus küsima, kas ma ehk ei soovi, et mulle veinilutipudel antaks, mida ma tasapisi pikutades näsiksin ... 

Niisiis --- JEEEEE!!! OLEN NÕUS, et mugavustsoonist välja tulemine on mentaalselt kasulik, kuid minu puhul tähendab see kartulite koorimist, pesu pesemist ja vetsu harjamist -- neid asju ma oma voodis ei tee ... Hambaid küll pesen oma voodis ... aga pesu mitte.

Pildistada ei viitsi ... Oh, teate ... ma saatsin oma eilse postituse esimese pildi sõbrale ja ta ütles, et iuu, väkk, mida võltsi valgust!!!

Aga ... ma panin põlema laualambi ja laelambi, ei kasutanud mitte mingit filtrit, ei muutnud ... kontsentratsiooni ja saturatsiooni ja ...... See oli lihtsalt Huawei telefoniga tehtud foto, ilma mitte midagi valimata ... (Eilse postituse esimene foto.)

---

Kui ma olin väikene koorilaulja, teadsin ma ALATI kõigi häälegruppide viise, sest vähemalt tollal kedagi ei lastud klassist ära, kui teist häälegruppi harjutati, ja 100% õigusega!!! ja sain asendada ükskõik millist häält, kui rahvas kodusemas keskkonnas viisi välja vinnas ... alati alustati ju põhimeloodiast ... harmooniast/ruumist jäi puudu ...  Mina olen sopran, kuid lapsena ... kui ma sõnu ja põhiviisi teadsin, ma sain luua üpris kobeda toetava hääle käigu pealt. Mu vanaema oli elupõline koorilaulja ja ... karm mutt muidu, kuid ... tal oli tavaks köögis toimetades laulda ja mina spontaanselt lõin toetava/madalama meloodia, noot-noodilt, takt-taktilt..., -- ma pole kindel, et ma kunagi olen inimeselt, kelle jaoks ma olin imelik putukas, nii palju pilgutunnustust saanud :D....
.. aga jah -- eeldus oli, et ma tean laulu sõnu ja põhimeloodiat!

Nüüd on see hästi kauge minevik, aga kallis mälestus ikka :)

Vastuvõtukatsetel TÜ akadeemilisesse naiskoori ütles 'väiksem' juhataja teiste kandidaatide suunas -- ohhoo, milline hääleulatus! :D See on mulle siiamaani armas, sest ma olin ainus, kes "istuma jäi" --- mina ja Vaike Uibopuu ... OOOMMMGGG!!!

What a freaking biatch!!!

Andekas, jah, kuid ta ALANDAS teiste ees inimesi, kes laulsid tema enda kooris. Isegi vanemad ja tublid tüdrukud tulid tema juurest nuttes välja ... Kuid ... KOHE, kui me kohtusime, oli seletamatult selge, et ... me mõlemad võime koorilaulu armastada, kuid me TOTAALSELT PÕRKUME olemuse poolest :D

Minu jaoks oli ta emotsionaalne mats ja .. hee ... selles pole minu jaoks mitte midagi valesti!! pigem vastupidi!! ... mis oli mulle võimatu temaga suheldes ... ta eeldas lipitsevat austust... Kuna ma ise sooviksin ruumi olla mina ise, soovin ma seda pakkuda ka teistele, kuid ... lipitseva austuse ootamine ... ---- NOPE, NEVER, GET LOST!

Ma ... olen piisavalt paljude inimestega rääkinud, et julgeda selline asi välja öelda.

Ükskord, vahetult enne laululaagrit juhtus mul TÜ raamatukogu juures 'loll-jala' trepist 9 cm kõrguse kontsaga saabastega alla astudes mingi jõle valus krõnks põlves. Minu perearst oli Gildi tänavas ja mu valu ja ehmatus oli nii suur, et koju minemise asemel liipasin sinna.

Kuid ma ei julgenud liibata nadalavahetusel "lauluaagrisse" ...

Ja ... te ei kujuta ette ... kui ma tagasi tulin ja talle püüdsin rääkida, et mu jalg mitte lihtsalt ei töötanud, vaid oli jube valus ... ta ... vana naine ... oli demonstratiivselt mossis, loopis noote koridori raamatukappi, ja andis kõigiti mõista, et ta 100% ei usu mind. Ja no ... teate ... ma olin noor, mind ajas selline asi irvitama, ma ei saanud parata. Ma sain aru -- ja tema samuti, et tema heakskiit ei tähenda mulle mitte hiirevurrugi!

Ma tegelikult ... nii ... 40% saan aru, et ta arvas, et ma valetan laululaagrist pääsemiseks, kuid ... see on tänase päevani mu iga-aastane kõige valusam vigastus, kuigi näha polnud kunagi midagi. Teatud ilmamuutustega muutub see jalg täiesti painutamatuks ... Mul on kombeks oma kott põrandale visata, ja seda võtma hakates ma nagu hakkan kükitama, kuid siis pean poole küki pealt parema jala sirgelt kõrvale sirutama :D --- parm põlv ei luba mingeid trikke.

Kui talle tundus, et ma irvitasin talle näkku, siis ... ... ... ... ta ei eksinud. Mu ema oli samasugune psühhoterrorist, nii et ... Uibopuu oli köki-möki, temal polnud minu üle ju üldse tegelikku võimu ... ja ... ma vaatasime paaril korral teineteisele sügavalt silma ... Ta pidi möönma, et mu hääl on selgelt esimene sopran.

(Esimene ei tähenda 'parem', see tähendab 'kõrgem')

Kui ... vana naine ... mossitades rõhutatult riiulis sobrab, kui mina tahan oma puudumist selgitada, siis ... 19-20-aastast mind ... ajas see irvitama, sest ... mu ema oli nii meeletult hullem igas mõttes. Kui ta arvas, et ta annab mulle mingi hirmu-alandlikkuse-õppetunni, siis ... vale freaking inimene! Ma ei saanud muud, kuid sisemiselt selle üle naerda, kui tõsiselt ta ennast võttis ... ja tema oli väga tundlik inimene ja luges kogu selle asja ilusasti minu lauba pealt maha! Ja õigus tal oli!

Nii et ... tubli tots, siiski! :)

____

Erandkorras kasutasin selles postituses pärisinimese pärisnime, sest ... tema olemus ja töö on minu silmis võlts-austuse tõttu kõvasti kõvasti tõest kõrvale kallutatud ja on vaja väikesi hiirepiikse nagu mina, kelle arvamus asjast midagi ei loe, et kunstirahvas maha rahuneks ja endale ausust lubaks. Ta võis olla andekas koorijuht, kuid esinemiste väliselt, proovides oli ta mõnigi kord õel, jonnakas, lapsik, mõnitav.

Oh, kui ma olin suure kõhuga, siis me möödusime teineteisest Raekoja platsil :) ... ta ütles, et 5 või 7 tüdrukut koorist on ka beebiootel -- mis toimub? :D

Ma ei oska seda seletada, kuid mulle tundub, et ma olin keegi, kelle peale ta hammas ei hakanud ... ja ta nägi seda/võttis selle vastu meie kohtumise esimestel sekunditel.

Elu on ... väga huvitav, kui ainult on aega, jaksu, võimalust vaadata ...

musi-musi! :)