Kiusu-punn

 Mulle on tekkinud üks internetisõber. Ta on minust poole noorem, autist, Väiku poolt välja praagitud noormees ja ta kirjutas mulle muidugi Väiku pärast, kui nad pool aastat enam suhelnud polnud ja poiss oli hädas Väiku unustamisega. ( I helped, still am helpe-ing 😁).

(Lohutan ja lohutan, kuni ära kohutan :) )

Minule on tõeline suhtlus VÄGA teretulnud, ma -- ise ka autismispektri servakesel -- ei saa aru, miks, selle asemel, et õppida tõde südamlikult sõnastama, eelistatakse öelda valesid. Kõik kaotavad, minu meelest, kuid saan aru, et see pole tõsi, sest kui oleks, inimesed räägiksid tõtt ... aga nad ei räägi. Niisiis ...  Yeah .... Nevermind ...

Igal juhul, ei mäleta mis pildid olid mu räpajalakesed, ja see poiss ütles, et jalgade poolest näen ma välja nagu 60-aastane.

Mis te arvate, mis oli minu reaktsioon?

Esiteks ma möirgasin naerda, sest ta arvamus oli 'ebaviisakas' ja teiseks ... nüüd, iga kord kui ma ise vaatan, et mu jalad on jõle karvased ja küüned krobelised, ma kohe teen pilti ja saadan selle talle. Kohe just ainult TEMA JAOKS teengi pilti ja saadan.

Just praegu saatsin selle, sõnumiga "stinky-winky".

Ma arvan, et mu parim lavastus oli, kui ma pildistasin oma jalga kõvade haisujuustudega 'taldrikus' (ehh, no ma tegelikult ei pannud oma talda juustude otsa, ainult nurk oli selline - kahjuks see pilt on juba kustutatud, sest selle ainus eesmärk oli selle ühe inimese südant pahaks ajada... - ta on muide vegan veel ka 😂)

Ja tundub, et ma ei suuda lõpetada ...

No, aga ma tahan ju teada, kui palju üks inimsüda kannatada suudab!

All for science! 

Cheers! :)