Ainult meemisõbrad mõistavad ... *cringe-laugh*

 

Kuidas ma tean, et mu mentaalne tervis paraneb -- hoolimata sellest, et ma madalkohtadest rohkem räägin: 

oli aeg (enne blogisid, ... ohh ... noo, siis Mehega kohtumise eelsed mõned aastad ja sealkandis), mil igas mu käe- ja seljakotis oli ports valuvaigisteid ja üks žilett selleks puhuks, kui ma ühel hetkel enam sekunditki kannatada ei suuda ...;

/// ooh --- ma mäletan, me elasime juba siin kodus, ja mul oli silmipimestav peavalu ja ... tabletid olid otsas ... ja ma ronisin silmi kinni hoides esikukappi mööda üles, kus mul olid kotid, mida ma ammu polnud kasutanud ... lootes, et ma olen nad sinna üles visanud ilma 'taskuid' tühjendamata ... Ja leidsingi! Kuid ... see oli ... aspiriin. Ma kunagi kasutasin seda valuvaigistina ja sain 20st tabletist (24 h jooksul, mitte korraga, ma võtsin 4-kaupa!) mürgistuse ja ... :D ... tegelikult see pärastine kord võttis mu valu nii palju maha, et ma sain rääkida ja Mehe apteeki saata ... aga ... mõned asjad, mis mürgistuse ajal juhtusid, juhtusid ka nüüd, nagu ... tasakaalutaju vead ja ... ma ei kuulnud teatud hääli, näiteks arvutil trükkides ei kuulnud ma klahvitoksimishääli :D --- Mul tegelikult oli õde külas, kui ma olin selle sessi viimase -- suulise!!!-- eksami ära teinud ja valuvaigistitega üledoseerinud ... Ma panin kraadiklaasi, see hakkas piiksuma ja ma nägin seda alles õe näost, ma ise seda piiksumiat ei kuulnud. Kraad oli 34,9C --- Arstidelt sain ainult sõimata ja öeldi, et nüüd pole enam midagi teha :D - 8 tundi oli viimasest tablettide manustamisest möödas ja kõik oli juba maost väljas ja vereringes ... (St mina otsisin numbrid netist, aga ei suutnud rääkida, mu teismeline õde sai sõimata. Ma olin ta endale külla kutsunud, et koos tähistada mu selle kevade viimast eksamit, ehk eksamisessiooni lõppemist. Selle asemel pidi ta Väikut lasteaeda ja tagasi viima/tooma ja mulle vett tooma. Ma arvan, Õde oli siis 13-14-15. Ma võtsin tablette hullumeelselt piinava peavalu lõpetamiseks, kuid ... hehe ... mürgistuse tõttu elasin järgmised kolm päeva oksekotid voodi kõrval ja valust pimedana .... Mu õde pidi Väikuga tegelema ja ... hehe ... tal pole üldse laste-anned :) ) Kuid ... kui teda poleks olnud ... oleks me lihtsalt vist lootma jäänud, et Mees saab nädalavahetuseks Tallinnast koju tulla ... meil Väikuga oleks vist mõlemal 'kaka püksis' olnud ... - ma polnud inimene, ma olin valu-meduus ...

Ma mõtlen mõnikord ... kas maailm pärast koroonat on veidi avatum selles osas, et iga inimene, keda me kohtame, võib olla kokku võtnud oma viimase füüsilise, emotsionaalse ja/või mentaalse jõu, et üldse välja tulla? Ja nad juba võivad olla kuulnud, et nad on jälgid idioodid, kuid nad peavad oma asjad siiski korda ajama ...

nüüd on mu kõigis kottides by default lihtsalt natuke liisunud vett ja Xanaxi tablett 💖💖💖

See on ... elusid lahutavalt suur samm lootuse ja usalduse poole.

Ja ma mäletan siiamaani neid meeletuid peavalusid, mille tõttu ma ei läinud mitte kunagi mitte kusagile ilma 20 valuvaigistita. Ja kui ma neid kasutasin, valu tõttu, küsiti mult ... kas ma võtsin need kogemata? ... Mis te arvate, kas mulle kirjutati midagi kangemat kunagi? Ei. Mind lihtsalt hurjutati valuvaigistite ülekasutamise pärast. Arstid elavad oma teoreetilises maailmas, raske on kaebuste ja tavatute valikute taga näha inimest, kellel pole jaksu suuremat valu kannatada. Nii saab jahvatada oma maksa ja mao ära rikkumisest, kui inimese kogu elu on juba tema silmis hetkel 'rikutud' ja hoiatused tulevikus tekkivate maksahäirete suhtes ... tunduvad ... lihtsalt ... täiesti absurdsed ja teisest maailmast ---, mida nad ongi!

Felt cute, might delete later 😄😽