Viimased päevad

Ma tegin selle väikeseks, sest roosat luuletust juba jagasin ja kõrval on unenäod ...

Miks mu päeviku all on täna sodi?

Mult hiljuti küsiti, kuidas ma kogu oma paberivärki organiseerituna-leitavana hoian ja ma vastasin, et enam ei suudagi ja ainult selle pärast ma lõpuks raatsin kasutada! :D, kuid tegelikult on lihtna korras hoida ostetud asju --- hoopis teine lugu on ajakirjarebitistega, lammutatud kalendrite, rebimiseks valitud raamatutega, välja lõigatud numbritega, milleni ma iial ei jõua, kui õige kuupäev käes jne.

Kui kirjutan sulepeadega, on hea teine pool täis kleepida, sest muidu ei saa tindi läbitulemise tõttu kummastki lehepoolest enam aru. Mõnikord olen hästi laisk ja siin on üks selline loru kollaaž enam-vähem esimestest asjadest, mis kollaažiasju krabades näppu tulid ...

See ei ole laisk töö - seda ikka mõtlesin ja vaatasin ja olen rahul ka! :)

Pildid on ajalehe-aastahoroskoopide kõrvalt ...

Tellisin endale suitsusinise kleidi uskudes, et materjal on märksa õhem ja ma saan seda tuunikana teksapükstega kanda talvel - kampsun peale, džiinid alla ja valmis!

Kuid nagu näha on selle materjal selline, et ta hoiab täielikult puhevil, ka triikimata.

Panin selle siis koju selga, lähen meest musitama hommikul ja räägin selle kleidi loo ära, ütlen kurvalt, et ma vist ei saagi seda teksadega kanda.

Mees küsib: "Miks? Mina küll kannaksin!" :D

Jah..., Sina muidugi kannaksid ... 😜

Nüüd ma ei saa peast pilti Mehest selles kleidis, ma isegi mõtlen, mis värv talle paremini sobiks ... - kirisipunane?

Imelapsed nunnunublikud sellised ...

Ja nemad isegi ei värise! Pole vaja pisaraid poetada!

EDIT:

Ma olen nii palju nutnud imelisi lauluesistusi vaadates, kuid ... ma ei nutnud seda vaadetes :)

Nad on nii tublid, ja samas --- ma pole kunagi nii selgelt näinud laulu/vokaaliõpetaja tööd kui nende kahe (kuke)tibu puhul. Nad on .... tibatilluna väga kuuldavalt ära koolitatud.

See ei tee nende laulu üldse halvemaks, aga ...

Meie, naised ... kas me ei tahaks neid mõlemaid kaissu haarata ja väntsutada, kuigi nad on meist nii palju üle?!?

EDIT:

Tegelikult mina ka olin laululaps ja ... see võis olla alles 12. aastasena, kui ma muutusin eneseteadlikuks ja see juhtus nii.

Ma oli muusikaeriklassis koorisolist ja kellegi (matemaatikaõpetaja, mees, nimega RUUT) poeg suri 21 aastasena, sõites jalgratta või motikaga jaanitulelt kodu poole, Viljandis.

Matused olid selles punases kirikus, mis on (punase) Ugala kõrval ... ja mina pidin siis laulma, nagu ma olin varemgi laulnud meie kooliga seotud inimeste matustel. (Kas emasüdant tunned sa....?)

Lähen mina siis kohale ja tahan viisaka inimesena kaastunnet avaldada. Nii et ma ei poe silmapilk lavatagusesse, vaid ... lähen ... käesurujate ritta (ma arvan, et ma olin 11-12-13). Ja mida ma näen: SURNUID ON KAKS. Üks neist, matemaatikaõpetaja Ruudu poeg ja teine -------- minu iga-aastane, sageli mitu-korda-aastane haigla-arst doktor Keldrimaa.

Need KAKS noormees niideti motikate/rataste pealt SURNUKS purjus juhi poolt.

Ja ma olin ju umbes päev varem teada saanud, et ma pean matustel laulma, minu vanusese kool enam 23/24/25 juunis ei kestnud, kuid ma ei teadnud, et minu aastatepikkune/iga-aastane raviarst on see teine, kes poja kaotas. 

Ning ... kui ma läksin oma kooli-matemaatika-õpetaja-Ruudule kaastunnet avaldama, siis ma jõudsin doktor Keldrimaani, ja enne mind ta lihtsalt ... halises omaette, ja ma arvasin, et ta ei näe mitte midagi, kuid, .... kui mina talle käe pihku panin, siis ta kallistas mind, ja ma täiesti murdusin.

Niisiis.

See laul, mida ma matustel laulma pidin, polnud ju mul pähe õpitud, 

ja kirikus seal ees olles, ma pidin mustade kaante vahelt nelja- või viiesalmilist lugu vaatama ... Kuid ... ma läksin oma kooli matemaatikaõpetaja poja matustele, mitte selle naise matustele, kes mind lasteaiast saati ravinud oli.

Niisiis ... viiesalmilise laulu jooksul ma kaotasin korraks järje, kuna mu silmad olid pisaratest umbes.

Kuid ... energia oli super. Tohutult toetav!

Kõik nagu mõistsid ilma teadmata minu lugu.

Mind kiideti hiljem selle üle, kui millisekundilise tundlikkusega ma lahkusin lavalt, ehk ---- oli selge, et ma ei oodanud aplausi.

Mul olid seljas laenatud riided, sest mu ema .... fiktsioon/lummus oli olla suurilmadaam ja kogu tema raha kulus pidevate korteriremontide-uute mööblite, õmblejakleitide, töökaaslastega pidudele ... tema soov on siiani näidata, et tal on palju raha, kuid meie (lapsed - 3 tükkki, circa 3 :D ) olime laenatud kaltsudes ja jälgi söögi peal kodus. Ja ma arvan, et doktor Keldrimaa (ta oli tõesti juba minu ajal vana, nüüd üsna kindlasti surnud, aga Viljandi lastearst oli) sai sellest aru ja hellitas mind haiglas; kui mind sinna pandi (ja mitu korda aastas) olin ma tavaliselt 3 kuud järjest. Nii et oli tavaline, et ma olin igal aastal 4-5 kuud haiglas "uuringutel". (Või haiglates; kui Viljandi ei saanud hakkama, saadeti mind edasi Tartusse või Tallinnasse, kuid ... alles kui ma olin 14 saadi aru, et kogu see kupatus on psühhogeenne. Minu füüsilisel kehal pole absoluutselt mitte midagi viga!)

Ma mõtlen, et see mälestus on andnud mulle tohutult palju, ja see, mis on mulle tähendusrikas, polnud üldse täiskasvanute poolt planeeritud.