Täna olen kurb ...
Ma olen kurb,
ma olen täna kurb.
Su sõrmused, su sädelev absurd
mind põrmugi ei veetle ...
///
EDIT: Ma olen üsna kindel, et 'sõrmuste' asemel olid 'kuljused' -- muud muuta ei oska :D
///
Ma ei saa jutumärke panna, sest ... mälus asjad muutuvad ..., kuid minul seostub see jupike Doris Karevaga -- pole kindel autoris ... tundub temalik ... See on naiselik, nii et see ei saanud olla Jüri Üdi, eksju!?!
Aga jaa ... eile kella 11:30'ks olin saanud valmis 5 lehekülge ja viimane neist oli pähetükkiv luuletus The Lake Edgar Allan Poe'lt. Mina sain sellest luuletusest teadlikuks ühe imelise laulja kaudu ... ja minu peas see luuletus on täiesti nii nagu Antony/nüüd Anohni laulab ja ... see tõmbas mu alla. Ma jäin sellesse laulu kinni ja see tiris mu valusse.
In
youth's spring, it was my lot
To haunt of the wide earth a spot
To which I could not love the less
So lovely was the loneliness
Of a wild lake, with black rock bound
And the tall trees that towered around
But when the night had thrown her pall
Upon that spot as upon all
And the wind would pass me by
In its stilly melody
My infant spirit would awake
To the terror of the lone lake
My infant spirit would awake
To the terror of the lone lake
Yet that terror was not fright
But a tremulous delight
And a feeling undefined
Springing from a darkened mind
Death was in that poisoned wave
And in its gulf, a fitting grave
For him who thence could solace bring
To his dark imagining
Whose wildering thought could even make
An Eden of that dim lake
But when the night had thrown her pall
Upon that spot as upon all
And the wind would pass me by
In its stilly melody
My infant spirit would awake
To the terror of the lone lake
My infant spirit would awake
To the terror of the lone lake
My infant spirit would awake
To the terror of the lake
Springing from a darkened mind
So lovely was the loneliness
In youth's spring, it was my lot
In its stilly melody
An Eden of that dim lake
An Eden of that dim lake
Lone, lone, lonely
Lone, lone, lonely
Lone, lone, lonely
See on okei. Me peame oma valule silma vaatama ja sellel kätest/ümbert kinni hoidma.
Lihtsalt ... pole mõnus olla emotsionaalselt nii ebastabiilne, et mälestus viib lauluni ja laul surub su põlvili ...
Sellegipoolest, igal olekul on põhjus, kõik tuleb läbi töötada niikuini, midagi pole kunagi valesti, meie isiklike perspektiivide kaudu eksistents kaardistab ennast ja jääb rahule alles siis, kui kõik võimalused on läbi töötatud. Niisiis ma ei häbene/siuna oma kurbust, kuid ma ütlen ... pole kena näha, kui 'nupule vajutatav' sa oled. Pane üks laul käima ja see muudab su tuju üsna ruttu ...
Ma ei taha kohvi, ma ei taha midagi ...
Lihtsalt siis eilsed lehed, alustades viimasest ...
Comments