Päikesekiireke

 Ma olen vahepeal nii palju unenägusid üles kirjutanud ja neid on tüütu blogisse üles panna, sest ma tahaksin koha- ja inimesenimed igaks juhuks kustutada, kuid ... mul pole nii palju kannatlikkust :D Niisiis, kui mul on pikad pärisinimestega unenäod ja ma juba tean, et ma ei viitsi neid udustada, ma kirjutan nad arvutisse tekstifaili ...

Igal juhul - täna tuli korraks päike välja ja ma mõtlesin, et ohhoo, ma teen nüüd fotod, kuid ... mu paberipäevik on üsna tühi :D, polegi midagi pildistada eriti ... Mis ma neist udupiltidest ikka panen...

Pealegi ... see polegi hea valgus, varjude tõttu ...

You live and you learn! :D

(Ehh, tegelikult ma arvan, et ma ei õpi heade fotode tegemist kunagi ära, aga ... 🤷)

Tegin need pildid mõnesekundilise vahega - ärge minult küsige, miks üks on laiguline ja teine hästi valgustatud ...

Laul on mu vana armastus, olin selle aastateks unustanud ja kui see mulle äkitselt meenus, kuulasin ma seda luupides 5 tundi järjest ja mängisin sel ajal 5 tundi 'blokudoku' (?) telefonimängu.

Imelik, et kui sa oled sisse võetud sellest väikesest asjast, mida sa teed, see ei tundu aja raiskamisena vaid just ... parima eluna.

Eile sain muidu läbi ka sarja Shahs of Sunset ja ... OMG, kui jamaks see lõpuks läks. Alguses olid nad lihtsalt pöörased lustijad ja hästi intiimsed oma perekonna ja sõpradega. Kui sina nutad ja su sõbrad musitavad sind üle kogu su pisarase ja tatise näo, nii et su meikap on lõpuks pealt ära lutsutatud, siis -- see on armastus! :D

Viimased kolm hooaega ... kõik enam vähem vihkasid kõiki. Poleks osanud seda ette näha. Vaatamine oli piin, kuid mul on suuri raskusi asjade pooleli jätmisega, see vaevab mind väga. Ma ei tea, kumb oleks olnud piinavam: kas see sari lõpuni vaadata või see pooleli jätta ... (Pooleli jätmine minu jaoks tähendab, et ma raiskasin kogu selle aja, mis ma selle peale kulutasin enne, kui sain aru, et jamaks läheb, ---ma ei taha seda enam teha!!!... Ja ma pole raiskaja tüüp! :D SAMAS -- oletame et sa panustasid raha millessegi, mis tundus hea, kuid siis enam mitte -- kas sa peaksid edasi maksma, et mitte tunda, et varasem raha on raisatud? Näiteks mingit sarja ostes või telekanalite eest makstes? -- EI, sa ei peaks edasi maksma. Psüühika on imelik ja keeruline asi.)

Õnneks oli ka midagi ilusat: üks külm, kriitiline ja ebaviisakas juudi vanaproua oli kõige vastu, mida ta tütar teha tahtis - tema käitumise, riietumise, peikade, kihlumise, lapse saamise vastu ja ta oli läbilõikav/halastamatu ka teisi inimesi kritiseerides. Kuid kui tema tütar sai lapse, see vanaema oli nagu ära vahetatud ja ta tunnistas seda ise ka. Ta tunnistas, et ta ei suutnud kujutleda, milline PÄIKE tema jaoks see tita on. Alati külm ja kriitiline vanaproua kudrutas ja mupsutas pisipoissi ja iga kord, kui nad samasse ruumi tulid, siis see uhke naine tormas, pilk fikseeritud sädistades selle poisi juurde nagu kedagi teist poleks maailmas olemas. Nagu ta poleks enne oma lapselast elus olnudki ja nüüd tekkis talle süda. Muidu ta ei salanudki, et ta pole kunagi elus peret tahtnudki :D Kuid lapselaps, väike nägus poisike -- nagu vahetas tema psüühika täiesti välja. Uskumatu! 💖💖💖