Kõige halvem sõber ...

 

(Kui mul on neljakümnest nooremad lugejad, siis te ehk ei tea lastesaadet Kõige Suurem Sõber. Leopold! “Ja sõbra jaoks on valla mu uksed ja mu hing, mu silmad, ning mu kõrvad ja mu perekonnaring. Kui tahad, tule alati – ma ootan, aken (???- mul on meeles ‘aken’, mitte ‘uksed’! :D) avali! Või lenda kasvõi … läbi ...teeleekaaanaaali!”)

Aaaanyway. Agorafoobikule, kellest ma hoolin ja kes pole viimased neli aastat üksi kusagile kodust välja läinud, pani psühholoog kodutööks minna kellegagi koos parki. Kuigi ka minul on agorafoobia tunnused ...

(kuid mul on need nagu lihtsalt … füüsilised: ma ei karda avatud platse, ma ei karda kontsakingadega koperdamist, ma ei karda, et inimesed mind vaatavad, ma ei karda minestada (st ette ei karda -- kui mul juba on halb, siis ma muidugi kardan ja õigustatult!, ma olen kümneid kordi kodust väljas minestanud), ma ei karda oksendada – lihtsalt mu keha nagu keeldub korteri välisuksest edasi minemast sageli ---- 🤷 ... esikus algab jube sõda kehaga),

...olin täiega nõus teda viima/saatma. Kuid loomulikult ma pidin võtma Xanaxit nii kohe hommikul kui ka pool tundi enne kodust väljumist, et mu keha lihtsalt voodi/madratsi alla või kardina taha ei poeks ja ma oma telefoni välja ei lülitaks ja numbrist ei loobuks, e-maili ei blokiks, nime ei vahetaks jne, nagu ikka. Anyway, läheme siis; mina olen tablettidest üsna tšill kuid siiski mõnevõrra endamoodi emotsionaalne, istume pargipingil, ajame juttu ja … õudne tümakas hakkab tasapisi kostma. Umbes selline nagu lahtistest autodest mõnikord, kuid me olime autoteedest eemal – pargis, eksju, nagu koduülesanne oli! Kummardun jahmunult vaatama: seda pargiteed mööda, mille ääres pingil me istusime, tulevad neli teismelist, kaks poissi, kaks tüdrukut, ja neil on miski, mis ebavajalikult kõvasti tümpsutab. See ei kõlanud nagu telefon, vaid pigem nagu … mingi kõlar ikkagi ...

Ma pean ütlema, et minu suurimaid häbisid ja suurimaid õnnistusi on kombekate pidurite puudumine. Niisiis, kui ma oma pika kaela veelgi pikemaks välja sirutasin, et näha mis frikk meie juttu keset seda pargiidülli segab, siis mu suu ja silmad venisid mõne sekundi jooksul järjest rohkem pärani, sest … see oli ebavajalikult kõva tümps no lihtsalt! Ja mu kaaslane juba togis mind, et ma ei jõllitaks neid niimoodi ebaviisakalt. Okei, ma üritasin ennast sirgu tagasi tõmmata, aga … kui mürtsumuusika kaugelt kuulates kõlab kõik umbes “TUFF TUFF TUFF!”, siis lähemale jõudes hakkad meloodiat eristama … ja … nii juhtus, et kui nad olid meist umbes nelja meetri kaugusel, ma hakkasin kuulma, et täitsa kena lugu, mu pea ja õlad hakkasid tantsima ja kui nad olid meist 1,5-1 meetri kaugusel, ma naeratasin neile ja viskasin pöidlad püsti ja tüdrukud naeratasid vastu.

Mu kaaslane sisistas mu peale, ja kui tiinekad olid mööda kõndinud, virutas mulle rusikaga vastu õlga ja näpistas kõvasti ja seejärel … nuttis 20 minutit minu kõrval pargipingil häbist minu käitumise pärast. Ja mina … lihtsalt … ei tundnud häbi. Ma olin lihtsalt … lihtne ja vait ja oma mõtetes, mis ei puudutanud enam parki ja teismelisi ja mu kaaslast. Minu meelest oli kõik okei. Minu meelest oli aus noortele alguses näidata, et see on nüüd natuke liig ja siis näidata, et okei --- ma saan teist aru tegelikult. Ja okei oli ka mu kaaslase reaktsioon. Kõik aus on okei. Tuleb õppida tõde mahutama, see on kõik.

-----

Ärge küsige, kuidas see seotud on – ma ei tea, kuid mul on vastupandamatu soov panna siia üks ‘pränk-video’. Kui see mulle ette tuleb, ma vaatan seda alati 7 korda järjest vähemalt.

Okei, ma näen üht seost, siiski: pargipingil istumine :D

///

EDIT: Thumb(s) up, eksju! :D --- Nii et seosed on, kui su mõistus neid ka kohe ei leia. Kuid mu mõistus on nii laisk, et ma tõesti ei viitsi oodata, millal ja kas üldse ta mulle järele jõuab ...

////

No … vaadake kasvõi 15 sekundit kusagilt keskelt – teile ehk meeldib? :)

Muusikavideoid pannes ma ei arva, et kasvõi üksainus inimene neid vaatab, sest … milleks? Meil kõigil on umbes 300 tundi muusikat ‘järjekorda pandud’ – miks me peaks kellegi teise suva muusikat vaatama :D

Aga jah … ma pole suurem asi sõber. 

Ja, heh -- ma annan endale andeks. Ka siis, kui mulle ei anta! :D

Homme on mul kindlasti käsivarrel sinikad ... But it's all okay.