Kuugardamas

 "Kõnnib kuukulgur kuul, tasasel kõnnakul ... "
:D

Sorry guys, see jubedalt tikkus pähe, kui olin pealkirja 'sisse trükkinud' :D ja ma tahan kõrvalised ... ujjud? ajed? mõtte-uited? ...jutud kõrvale jätta, kui kirjutan :D

Ühesõnaga, Väiku kirjutas õsna pikalt ühe Austraalia poisiga, kuid muutus tema suhtes kärsituks. Poiss on ka autist ja ... noh, kes seda ikka teab, kes kus vea tegi või kas kunagi kusagil üldse oli mingi viga, aga Väiku hakkas turtsuma ja nina kirtsutama tema peale mingil hetkel.

Igal juhul umbes pool aastat pärast suhtlemise lõpetamist kirjutas mulle see poiss ... minu valenimega FB-kontole! Eesti keeles. See oli umbes kaks nädalat tagasi.

Arvasin alguses, et ta tahab minu abi Väikuga suhtlemise taastamiseks, kuid ... ta teadis Väiku kaudu, kui lähedased me oleme ja tahtiski minult lihtsalt kinnitust, et Väikuga on kõik kenasti korras. Ta pigem ei tahtnud uuesti kirjutama hakata, kuna Väiku oli talle juba enam-vähem selgeks teinud, et ta on Tundetu Töll. Kuid ... suhtlemise lõpetamisest oli möödas pool aastat ja ... ta igatses lihtsalt seda tulist lähedust, mis tal Väikuga (virtuaalselt) olnud oli (...äää ... eh? "olnud oli"??? really?).

Aga ta on häääääästi tark ja huvitav poiss, ta on iga teema puhul minust rohkem teadnud, VÄLJA ARVATUD brutalistlik arhitektuur, ma kilkasin vaimustusest, kui tuli välja, et ta ei tea sellest suurt midagi :D Kõigest muust - absoluutselt teab minust rohkem ja tal on nagu kõik meeles, mida ta lugenud on, sealhugas palju eestikeelseid sõnu. Kuna ta teeb pisivigu, siis ma tean, et ta ei kasuta GoogleTranslatorit. Ükskord tahtis ta mulle öelda "hästi", aga ütles "halvasti" :D "Raamaturiiul" asemel ütles "lauapeal" :) Ta hakkas eesti keelt õppima juba enne Väikut, ta on super-mäluga, nii et see keeruline keel pakkus mõningat 'ajugümnastikat'.

Igatahes, loomulikult ma ei varjanud Väiku ees, et me kirjutasime ja ... kuigi ma poisiga kirjutades sellega üldse ei arvestanud, andsin oma arvuti Väikule, et ta ise loeks-näeks ja tunneks, mis toimus.

Ja noh ... nüüd on mul siis uus kirjasõber :D Mina tegelikult pole see tüüp, kellele Messenger üldse meeldib, ma olen pigem pika-kirja-inimene. Kuid selle armsa noor-sandiga (haa-haa, pidin kahemõttelisust rõhutama :D) olen nüüd vist pea-aegu kaks nädalat kirjutanud ja mõnikord 3 tundi päevas -- see ei tuleks kõne allagi, kui mul poleks praegu maa-asjad meeles ja mul oleks päevaplaan. Ausalt öeldes sellist lahtrit/tundi nagu "kirjade kirjutamine" mu päevaplaanis pole, see läheks "majapidamistööde" tunnikese alla. Suhtlemine on kõige otsesemas mõttes TÖÖ minu jaoks. Midagi, mida tuleb teha tulemuse pärast. Vaja ära teha!

 Esimesed kaks päeva oli Väiku häiritud ja vimmakas, kolmandal me sel teemal ei rääkinud ja neljandal päeval ütles Väiku, et nad olid poisiga kogu aeg naljatanud, et tal oleks minuga kergem rääkida :D ... ja et tegelikult nad olid tülitsedes naljatanud, et nad peaksid minu mängu tooma, rahu looma :) ... ja et see on tema jaoks väga loomulik, et kui me kord tutvusime, siis ka kirjutama jäime. Väga küps 'attituud'. 

Kui me kirjutasime, siis kohe väga südamlikult ja 'intiimselt', sest me juba ammu tundsime teineteist Väiku juttude kaudu põhjalikult, läbinisti. Meie usaldus selle kohta, et Väiku on andnud moonutamata pildi, oli täielik. Kuna poiss on 23 ja Väiku 19, siis mul oli väga tugev emalik toon, umbes nagu ... kuidas see luuletus oli ...

Tule, tibu, emme sülle

emme musi annab sulle.'

Peseb puhtaks sinu kännu (käekese),

lallu (jalakese), punnu (kõhukese), ninnu, nännu :)

Väga vana lulla, ma elasin veel Viljandis, kui selle leidsin, ja sealt kolisin ma ära ...12-13-14 aastasena? Mitte 15, aga mitte ka 11. Ma, muide, mäletan ülejäänud kolme salmi ka :D, aga ma ei hakka teid piinama :D --- vähemalt sellega mitte :D

Ja nüüd mõnel päeval, aga mitte iga päev, Väiku küsib, mida poiss rääkinud on, ja ta on soe (see mu Väike Tüdruk). Kuigi ta ise poisiga suhelda ei taha, on tal hea meel, et poisi elus on korraks (noh, ma lähen maale ja ka pärast maad võtan päevaplaani tagasi ja ma ei saa kolm tundi kellegagi netis jahvatada) keegi hooliv ja lahke ... poisi peresituatsioon pole suurem asi ja autistina on tal raske lihtsalt kätte võtta ja minema kolida. Tema isa on ka autist ja ema on hüsteerik, ja Austraalia on nii rikas, et korduvhindamiste asemel nad lihtsalt viskavad raha. Nii et kuigi tema ema ja isa pole tööl käinud iidamast-aadamast, on neil töövõimetusrahadega võimalik üürida kolme wc/vannitoaga maja. Neid on neli, poisi noorem vend on veel autistlikum.

Aaaaanyway, nüüd on mul ajutiselt veel üks lapseke ... kes juhtumisi teab absoluutselt igast teemast rohkem kui mina (sh Eesti sotsiaalne maastik!) ja puistab 'varukast' poola ja gruusia nimesid. Ta isegi õppis ... eee ... parsi keelt? - pärsia keelt?, noh, sealt Iraani kandist. Lihtsalt tal pole rasket mõttetööd ja ta püüab midagigi keerulist/väljakutset esitavat teha. Ma päriselt tahaksin tema emme olla, aga ... mul siiski on oma plaanid, kuid ... kurb on hüljata seda armsakest. Aga selge on, et seda ma teen, ja et tema veel ei tea seda 💔

----

Uuuh, sorri -- minilisandus:

Kord oli poiss jälle liiga ratsionaalne ja Väiku tormas minu tuppa turtsuma ja küsima, kuidas ta saaks poisile seletada seda, mida ta mõtleb.

Ma kuulasin situatsiooni ära ja pakkusin, mida VT võiks öelda=kuidas oma mõtteid lihtsalt sõnadesse panna. Väiku vahutas siin oma 5 minutit ja siis kalpsas oma tuppa sõnumit koostama.'

Ja kui ta oli sõnumi ära saatnud, siis poisi kohene "vastus" oli:

"What did your mother tell you?"

🤣

Ta sai silmapilk aru, et Väiku oli vahepeal minuga 'konsulteerinud' :D