Häiritud

 Ma olen täna ilusti oma tabletid võtnud ja õigupoolest peaksin ma magama. Sellepärast ma ei kipu uusi virtuaalseid-'ekskursse' ette võtma, kuid ... äkki ma isegi rääkisin kunagi sellest, kuid näete ... ikka on mu une-uduse aju südamel ... tänini.

Seisin (vahetult enne koroonat - inimesed ei pidanud veel kahe meetri kaugusel seisma üksteisest! - kassasabas ja seal minu ja Väiku ees seisis üks unelev 30-aasta kandis poiss. Ta silmad peatusid korraks minul ja ta lasi oma unelemisega edasi, ja siis keeras järsku tagasi ja vaatas mind silmad punnis, suu naerul nagu mingit üllatuskingitust. Mina olin koos Väikuga ja minu eesmärk on alati kaitsta oma aspi-tibu, nii et ma lihtsalt pilgutasin segaduses silma ja vaatasin Väiku poole --- ma teadsin, et sellel mehel on psüühilised probleemid, ma olen ise ka töötanud psüühikahäirete ja vaimupuudega inimestega. Aga ... juhtus selline asi, et selle mehe kõrvuni sooja naeratust märkas ... temaga koos poes olev sotsiaaltöötaja. Ma TEAN, et see oli nende vahekord ja ärge lihtsalt tulge alternatiive pakkuma :) Ja see naine nägi, mis 'õitseva' näoga see mees mind jõllitas/silmadega õgis, ja see naine täiega rapsas ja sakutas teda ja ütles, et jumal küll, mida sa oma arust teed, lõpeta ära. Ja see mees täiega tõmbas saba jalge vahele, laskis nina õlgade vahele longu ja vantsis oma sotsiaaltöötaja kannul kassale lähemale.

Loomulikult oli see ka minu jaoks kurb ja imelik situatsioon, kuid ... pole vaja niimoodi inimesi füüsiliselt ja kärsitult maha teha, ma arvan. See sotsiaaltöötaja ilmselt lähtus ju keskmisest reaktsioonist, kuid ... juhtumisi mina sain kohe aru, et tegemist on vaimselt hapra inimesega, kes ei kontrolli oma emotsioone, kuid ... kuigi minu poolt polnud selline tähelepanu ka teretulnud ... ma juba teadsin, et nad on koos: hooldaja/sotsiaaltöötaja(naine) ja (mees)klient. Nii et võibolla me peaksime lihtsalt avama ennast sellele, et kui inimesed jaburalt käituvad, siis nad pole ilmtingimata matsid, vastikud inimesed, ahistajad või idioodid, vaid nad võivad olla erivajadustega. 

Nad ostsid väga vähe ja kadusid kiirelt, kuid kui mul poleks Väikut kõrval olnud, siis ma oleksin tahtnud neile mõlemale öelda, et pole hullu - inimesed saavad aru!

---

Ja nüüd ma räägin endale vastu.

On inimesi, kes käituvad ilastavalt ja jälitavalt, kuna nad teavad, et oma diagnoosi tõttu on nad süüdimatud ja "võivad kõike teha". See poiss POLNUD selline.

Jumal teab, mida ta oma arust minus nägi, kuid tal polnud mitte mingit kavatsust mind ahistama hakata. Ta oli nagu lihtsalt ... ÕNNELIK mind nähes :D

Aga ... mõned ... poevad oma diagnoosi taha ja teevad seda ... ahistamise värki.

Lihtsalt, antud juhul see tõesti polnud "keiss". 

Tunnetus loeb ikka nii palju rohkem kui jälgitav käitumine.