Life on Mars

 Hey you guys :)

Mul tegelikult on uus arvuti juba kodus, kuid ma pole seda näpuotsagagi puutunud! :D

Sest ...

Kui selgus, et mu vana arvuti on omadega täiesti panges, siis me Mehega sügasime mõned päevad kurvalt oma ’ninu’ ja siis mõtlesime, et ega vist ei jää muud üle, kui tuleb uus arvuti osta.

Me mõlemad – kõik varasemad aastad – oleme usaldanud poemeestejuttusid. Kuid nüüd, kus poed on koroona-karantiinis, hakkasin ma esimest korda elus otsima artikleid selle kohta, mille põhjal omale arvutit valida.

Kui ma pean tegelema teemaga, millest ma ööd ega mütsi ei jaga, siis ... see teeb mu füüsiliselt kohutavalt ärevaks. Näiteks kui ma Mehele vahepealset aruannet andsin, sain aru, et ma ei saa rääkida, mul tuleb õhupuudus. Ma pean ennast rahustamiseks vastu seina loopima ja hõõruma vahepeal (autismivärgid). Ja ma rääkisin Omaenda Mehega, kellega ma olen elanud rohkem kui pool oma elust ja kes on mulle kõige lähedasem ja lihtsam/omasem inimene maapeal. (Väiku on mu süda, kuid ma pigem kannan teda, kui jagan temaga reaalsust.) See on nagu su vasak käsi ajaks närvi su parema käe.

Kuid ... ma ei suuda uskuda, et ma ei lugenud neid artikleid varem, sest need hakkasid üksteist toetama ja minu konspekt arvuti-värkide kohta tuli väiksem kui A5 lehekülg (oot – A5 on ju VÄIKSEM kui A4, see tavaline leht????????? Plz don’t make me google more stuff! Me tired, so tired of research. Can’t deal.) Üks tähtsamaid asju, mida ma teada sain, oli, et – RAM põhimälu peaks olema vähemalt 6 (teise allika järgi 8) GB’d. Ja SSD ketas on KÜMNEID KORDI KIIREM, kui HDD ketas. Ja see on väga tähtis, kui sa oled selline nagu mina, et sul on 60 akent kolmel lehel lahti. Ja optimaalse suurusega ketas on 256GB. Ja Intel Core võiks siiski olla i5.

Aga ...hetkel kasutan ma oma EELMIST arvutit, ehk seda, mis lagunes füüsiliselt koost (öhöm, mul on kombeks oma arvutid koos endaga külili voodisse võtta, nii et ... :) ... ma tean, kes on süüdi selles, et mu arvuti koost lagunes, kui me ilmtingimata peame süüdlast otsima :) ). Ka on see aeglane nagu kilpkonn, kuid ... kui sa oled arvestanud, et sul pole arvutit ja siis on mingi kiviaja tiguarvuti, oled sa ikka nii õnnelik ja tänulik, et see üleüldse käivitus. Lihtsalt ma pole suhelnud teistega selle arvuti kaudu, kuna sellel tuleb jääaeg nii sageli peale, et ma peaksin oma vestluskaaslased kõhedalt kauaks vastust ootama jätma ... see lihtsalt kerib ja kerib ja kerib :D (Näiteks praegust teksti kirjutan ma tekstifailina, sest internetikeskkondades mu arvut kipub hanguma ja ... noh, optimaalsem on loota dokumendikeskkonna peale..., et kui ma pean kasutama š-tähte, siis kogu see kupatus ei hangu tundideks, ega kao ära.)

Nagu te ilmselt olete aru saanud, pole me keegi väga nutiteadlikud ega -entusiastlikud siin peres. Ja ma siin (vanas) arvutis teen tellimust Jyskist, et oma tiburaas suveks maale viia üle 12 aasta ja teist korda elus. Me pole bussilõvid ja viimane (ja ainus) kord, mil ma Väiku maale sain viia, oli nii, et mu Õde elas Tartus ja tema sõbranna, kes on pärit samast kandist (Rakverest --- samas, mina, muide POLE pärit Rakverest (kuid juhtumisi käisin seal keskkoolis; meie sünnipere on väga pilla-palla olnud), viis Õe autoga maale ja mina kasutasin võimalust. Aga mu aspi-miisuke kardab võõraid voodipesusid, käterätte ja värke (ja ta kaitseb meie kodu-omi), nii et ma pean hunniku uusi asju tellima, et ta ennast turvaliselt tunneks, ja ma ladusin asjad ostukorvi, kuid Väiku tahab omalt poolt midagi lisada, ja ta pole jõudnud, ja mina ei julge vana arvutit sulgeda ja uut kasutusele võtta – ma kardan, et ostukorv „kustub” ja ... ma EI TEE seda tööd uuesti :D (Okei, ma friiking teen ja nutan, kui peaks nii minema.) Nii et kuigi uus arvuti jõudis juba eile pakiautomaadist koju, kasutan ma oma vana logu, mida tuleb hellalt toksida, et ta päris ära ei laguneks :D

Tibu magab veel, ta on mul tudurotike ... :) Ja me eile jahvatasime kella neljani öösel.

Olen näinud sellist huvitavat asja, et nüüd, kus mu virtuaalne eneseväljendus on piiratud, tahaks teile jube paljudest asjadest rääkida. Nagu neli korda päevas tahaks säuksuda, kui imestunud või imetlev ma olen mingeis asjus.

Näiteks mingil hetkel ... õudselt tähtis tundus rääkida sellest, et kui me pole asustanud Antarktikat (kuulge, on ju nii, et Arktika on jää ja Ant(i)-Arktika on ... manner jää all??? Ärge paluge mul guugeldada ---- mu guugeldamise kuumaht on täis! Ma pigem teen end lolliks kui guugeldan veel midagi!), siis ei tasu rääkida elust Marsil, kus pole ei hapnikku ega vett oluliselt. Miljardites ’ja biljardites’ odavam oleks elu sisse seada Antarktikal --- isegi ette teades, et kui me oma elu sinna lohistame, hakkab kogu see värk kibekiirelt sulama. Võib-olla teeme kasutatud plastikust kummimajad, mis rõõmsalt libisevad ookeani poole ja jäävad püsti ükskõik, kas mäest alla purjetades või põhjamerre plartsatades. No ... miks ju ka mitte, eh? Ma armastan ’saiensfikšönit’, kuid Marsi-unistused on minu jaoks tohutult veidrad, kui (ja kuni) meil on Antarktika (või Arktika – kuidas inimesed meeles peavad, kumma all on manner? Mul pole see kunagi õnnestunud. DON’T make me google it sweeties. Can’t deal.)

Aga jah ... ma nüüd ootan oma linnupoja tekkide vahelt koorumist, et Jyski tellimus lõpetada ja ... noh ... bye ja see you soon! 💖💖💖