Alles kobistan järjele ja ...

... fotot pole - ma ei tea, mida ma vanasti pildistasin. Oma ninakarvu ehk, eh?

Aaaaanyway.

 Loen praegu Õhtulehe artiklit „Võlglase pihtimus”.

Ja ma tsiteerin (kuulge, kallid, kui tegelikult ei tohi ajalehti tsiteerida ja mind võidaks selle peale kohtusse kaevata, siis palun öelge mulle :D – ma muide tean, et Mallukas horoskoopide tõttu kaevati! Ma ei tea, kuidas see asi lõppes. Nii et öelge mulle – ma jälle ei tahaks oma sajalisi luftitada :D – kas ma peaksin n.ö ümber jutustama kõik ja tsitaate ei tohi panna?)

Igatahes veel eessõnaks: jutt käib siinkohal krooni-ajast:

„Mari oli 20, kui lapseootele jäi. Ta kolis lapse isaga kokku korterisse, mis oli nii hullus seisus, et vastsündinuga polnud seal võimalik elada. Hädavajalikuks remondiks noortel raha ei jätkunud. Värsketele lapsevanematele tuli appi pank, kust nad võtsid kaks laenu, kokku 45 000 krooni. Laen läks naise nimele.”

Jah, ma saan aru, et armastus pimestab ja laenud kuhjuvad ... kui mina lapse sain (tõsi küll, olin 23, mitte 20, see võib olla Suur vahe!) oleks ma oma Mehega vist kasvõi telgis elanud ( --- või surnud, for that matter). Ma oleks kogu selle värgi tema hingele jätnud – minu poolt oli jäägitu, mittekaalutletud armastus ja usaldus :D Kui meie lapse saime, elasime me suvilas. Selles oli põhimõtteliselt üks suur tuba, sest teise (või eesuksest sisenemise mõttes esimesse) „tuppa”, mis oli miniesiku ja köögi järel, mahtus ainult võrevoodi ja tugitool – mitte üht muud mööblitükki, kuigi seal oli ka mähkimislaud, mis oli võrevoodi jalutsis, võrede peal. Ma arvan, et see tuba oli originaalis mõeldud toaks, kus on ainult söögilaud ja toolid.... Meil polnud vett sees ja meie krundil polnud kaevu, kuid polnud ka veepuudust (vastupidi – mõnikord kevadise sula ajal meie elutoapõrandaalune kelder tuli nii vett täis, et ainult 50-20 cm jäi põrandani; moosi- ja hapukurgipurgid ulpisid seal rõõmsalt nagu ühes muumimultikas), sest meil oli ostu-eelne kokkulepe ühe naabriga, et kasutame nende kaevu. Meil oli põhimõtteliselt ka kolmas tuba – kaminatuba. Kuigi see oli täiesti soojustamata, eraldasid seda põhitoast logud klaasuksed ja talvel oli see nii külm, et veeämbritele, mida ma seal hoidsin, kui Mees oli Tallinnas tööl käima hakanud (Väiku oli siis tegelikult juba 9-kuune), pidin ma plekk-kopsikuga jääd katki toksima, imestunud tita vasakus kaenlas - Väiku oli mul esimesed 1,5 aastat täielik kukrubeebi, kes ei lubanud ennast käest panna ... Ilmselt siis ma andsingi juuste kammimise osas alla - kui Sul on pikad juuksed, on neid täiesti võimatu ühe käega kammida, kui sa poolest parukast ilma jääma nõus pole.... Tegelikult magas ta veel nelja-aastasena suurima heameelega lõunauinakuid minu kondisel rinnal, minu huuled pealae-lokkidel ... Ja kuna ... ma olen miljonis mõttes tigutaibuga, ei tulnud ma selle peale, et ämber 10 tundi enne kasutuselevõttu kööki tassida. Võib-olla mulle tundus põnev taguda kopsikuga seda jääd ...(Autismivärgid. Ma kasvasin tavalises keskküttega 70ruutmeetrises telliskivimaja kolmetoalises, nii et kui keegi mulle otseselt ei öelnud, kuidas muudmoodi korterites-majades värgid käivad, siis ma pigem lihtsalt ei teinud midagi ja ootasin, et asjad või nälg ise end lahendaks.)

Kuid minu jaoks polnud see nii hull seis, et vastsündinuga pole seal võimalik elada. 

Me ei mõelnud mitte hetkekski mitte mingisuguse laenuvõtmise peale, kuigi meil polnud isegi titevankrit - see tekkis ise. Inimesed on südamlikud igal pool ja neil on imelik garaažis hoida asju, mida teised/naabrid väga vajavad. Kui nad näevad sind naeratades, musitades ja jutustades - beebi kaisus kiikumas - mööda tänavat jalutamas, siis nad tulevad juurde ja ütlevad, et nende väimehe venna perel oleks vanker anda. (Näiteks kui mul nüüd just hiljuti arvuti enam käima ei läinud, siis üks 'vana armas lugeja' pakkus mulle oma eelmist arvutit!) Ja nii see elu käibki! Soojad südamed, elusad, ilusad hingestatud inimesed igal pool - tuleb ainult julgeda aus/aval olla ja mitte midagi muud pole vaja, mitte mingisugust intellekti või eriseisundit pole vaja! Kui sa nõuad endalt aus olemist, oled sa sunnitud ilusamaks muutuma - soovitan kõigile - s.h endale samal rajal edasi lasta :D - ja inimesed on ausad ja ilusad vastu. Disclaimer (ma tegelikult ei tea, mida see sõna päriselt tähendab, kuid ... tundub sobilik, hehe, klõnks!): see, et sina oled avatud, heatahtlik ja aus tegelikult ei garanteeri, et sinuga ei püüta manipuleerida. Just sayin'! Selle peale ärge küll lootma jääge ja ärge ennast süüdistage, kui mingi ... kakaplönn üritab teie külge kleepuda. See pole karma, see on maailm, mis tahab läbi elada kõikvõimalikud stsenaariumid. It's not you, it's not them, it's the way of existence trying to achieve totality.) 

Niiiiiisiiiis et ...

 laenud murravad siis, kui sa kujutled, et su elu peaks olema parem, kui sa võimaldada suudad. Ja meil endil on praegugi veel 16 aastat kodulaenu :D – võtsime 30-aastase, kui aasta oli 2007 ja Mehe sissetulekud suured. Nii et ma ei tea, kas ma suudan seda siin (irvituste vahel) edasi anda, kuid ma ei halvusta laenuvõtjaid. Tarkus tuleb tasapisi meil kõigil ja on tobe nõuda, et inimesed teaksid asju enne kogemuste läbitöötlemist ja pealegi mina polegi üldse ratsionaalse tulevikukavandamiseusku, sest ma pole pingutamiseusku/enesereetmiseusku. 2009. aasta aprilli keskpaigaks olime mõlemad töötud ja 2013 sai Mees insuldi - ta sellal võttis juba iga kuu lõpus SMS-laenu, millele mina oma toetust ei andnud :p. Kuid see pole mingi nutulugu – ega isegi mitte õpetlik lugu. Ma ei soovita laenamisest hoiduda – lihtsalt endale tunnistada, et elu võib keerata mis-iganes-suunas, ja kas see oli katastroof või ’varjatud õnnistus’ selgub elu käigus ja sageli peab selle ilmnemiseks hoidma avatud meelt, et mitte lihtsalt jonnakalt jääda selle juurde, et mingi asi oli läbinisti negatiivne. Mehe insult on olnud kõige traumeerivam asi mu elus (ja ma elasin igapäevaselt krahhi ootuses juba varasemad kaks aastat), kuid selle tõttu on meie pere ellu tulnud kõige imelisemad teadmised ja kogemused – ja me kõik kolm teame seda nüüd, kus trauma-armid on kinni kasvanud.

 

Uus tsitaat artiklist, Maril on nüüd kolmas kaasa: 

„Mari nendib, et võiks ju abikaasalt vahel abi paluda.”

See on suhe, millega mina iial ei nõustuks. Mees peab ise tahtma naise elu ilusaks ja lihtsaks teha, materiaalse toetuse palumine on ... mõeldamatu minu maailmas.

Mina ei saa aru, miks ta sellist meest peab. See pole ju partner, ma ei tea, misasi ta on. Lugedes on ilmselge, et mingid kihid on kõrvale jäetud, ma pakuks ühe kihina Mari enda alkoholismi või tugeva „iluvea”, mis võib olemas olla ainult Mari enda arvates. See on traumeeritud naise suhe ja ... ka mul on selliseid olnud, mitte sugugi ainult üks, pigem ütleksin, et ainult kogu mu elu kaks suhet on olnud sellised, mis pole eriti seotud mu traumadega ja kus mõlemad partnerid tohtisid olla need, kes nad on.

Olen ajapikku aru saanud, et olen kaugelt pigem tütarlapselik kui naiselik naine – suur osa sellest arusaamisel on ühelainsal raamatul, mille autor on ...(pidin guugeldama) Katrin Saali Saul (raamatut polnud esimestes linkides nimetatud ja ... mu guugeldamise kuumõõt on täis, nii et ma ei kruti edasi! Aga raamat oli naiselikkusest ja neljast naiselikkuse väljendumisvormist.). Võib-olla mu ootused meesterolli kohta on väga tugevalt kreenis selle pärast, et minu elus on alati olnud, et mina pakun kerguse, rõõmu, õrnuse ja armastuse ja absoluutselt iga mees, kes on ennast minu ligi nihutanud, on aru saanud, et nende poolt on materiaalne elu ja kaitse kodust väljapool. Mitte keegi pole seda kunagi vaidlustanud ega kohelnud mind kellenagi (kellegina?), kes peab samavõrdselt ’õla alla panema’. Ja kui sa kasvõi keha poolest oled „tugev naine”, siis mehed pole motiveeritud nii palju pingutama, näen seda kõrvalt palju. On naisi, kes on loomult sama tütarlapselikud, kuid kehalt suuremad, ja neile ei pakuta sama, mida mulle. See pole ehk ebaõiglane, kuna pikkadele tugevatele meestele lubatakse ka rohkem kui pisikestele kõrenditele, kellele saab pahameele korral panni või taignarulliga peksa anda :D

///

Uuh, veel üks hästi veider tähelepanek: mehed, kes on luid katki löönud minust suurematel naistel, ei löönud mind ka palju suuremate tülide käigus. See oleks kohutav häbi neile, kui nad lööksid eriti habrast naist. Olen käinud küll agressiivsete meestega ajuti..., ma teadsin, et nad on potentsiaalsed peksjad juba enne, kui 'külajutud' minuni jõudsid (let's be honest: crazy people are great in bed!). Kuid minuga olid nad alati õrnad ja ma tean, et see oleks olnud neile häbiks, kui nad nad oleks mind päriselt löönud (jätame voodis 'tuuseldamise' siin kõrvale :) ).

///

Järgmine tsitaat lehest, uus naine ’nimega’ Liina:

„Elukaaslane kogu aeg uuris, et kuhu ma oma palga panen, aga ma ei tahtnud öelda /et maksan vanu laene tagasi/. Vaimselt oli nii kurnav neist laenudest mitte rääkida. Pidin kogu aeg veiderdama ja valetama. See oli üks suur enesepetmine.”

Minu kõige esimeses blogis paar korda mõni lugeja noris selliste kohtade peal, kui ma väitsin, et meil Mehega on täiesti avameelne suhe. Ükskord oli jutt isegi spetsiifiliselt mingitest varasemate suhete meenetest, armastuskirjadest jne/vms ja mingi inimene irvitas minu üle, kui ma ütlesin, et ma tean, et mu Mehel neid pole, ahhahhaa! :D Lihtsalt ... jah, ma teadsin, kuna ta ise on usaldav nagu kutsikas ja kui ta veel tööl käis, oli tal mõnikord vaja oma koduarvutist faile tööle saata, nii et ta ise saatis mu oma arvutisse sobrama, ja ta ei teinud iial probleeme sellest, kui ma ta ’salasõnu’ tean ja kuna mina koristasin ja mu mehel on arvuti (+liited) raamaturiiulid ja riidekapp mõne T-särgi, kahe paari teksaste ja ühe ülikonnaga (st ta on KAUGELT suurim askeet, keda ma tunnen), siis ... kus ta oma meeneid hoidma peaks??? Ning kui ta töötab kodus ja käib ainult poes ... no kuidas sa saaksid kahtlustada, et tal on armuke? :D Ja sa ju tunned suurepäraselt ära, kas su kaaslane valvab oma kappi, telefoni, arvutit või taskuid, või sa võid alati sinna sukelduda. Ka pole ta mitte iialgi minu asjades nuuskinud – mitte et tal poleks põhjust olnud. Ta teab, et kui midagi on, siis ma räägin talle, kui tunnen, et olen selleks valmis, aga rääkimata ei jäta kunagi mitte midagi tema jaoks olulist. Sest tal on õigus teada, kellega ta suhtes on ja ta teab, et ma tunnen nii. Mul pole mingit kavatsust kedagi petta, kõige vähem teda ja Väikut. Kui ma ostan midagi, mida ma poleks pidanud ostma (näiteks kolme-eurosed kõrvarõngad, millest saavad kandmatuse tõttu seljakotiripatsid), on mul mõlema ees häbi, kuid ma räägin neile sellest kõigest alati. Ja ma ostan ka neile asju, mida nad ise endale osta ei raatsi. Ja mõnikord ... asju mida ma endale ka osta ei raatsi, näiteks hiljuti fotodel näidatud kalatordi pea kogu lõhe läks Väikule. Väiku on meil ainuke, kes saab sinki ja pärisliha ja lõhet. Tema alles kasvab ja on vähe saanud – meie oleme juba saanud elu jooksul :) Mina kasutan hakkliha ’maitseainena’ ja Mees sööb viinereid ja pelmeene, me endale kunagi pärisliha ei osta, välja arvatud mõned jõulud, ja mõned korrad aastas kuumsuitsuheiki :) . Ning minu meelest elame me suurepäraselt, arvestades, et me oleks pidanud pärast Mehe insulti enam vähem kohvriga põõsa alla elama kebima. 

Olen psühho- ja sotstöötajate poolt kogenud imestust, et mu sünnipere ükski liige abi pole pakkunud. Näiteks mu Emmakesel on kaks linnakorterit ja mu Vennal kaks maamaja. Minu suhe paljude sünnipereliikmetega on küll hea, kuid kirjutamata reegel on see, et ühtegi teenet ei tohi paluda/uurida. Sest näiteks kasvõi Emmake nõuab nii palju teeneid, et sellist juttu kuulates kõik ülejäänud tahavad otsekohe pigem surra - 100% mina ka! Pole olemas nii väikest teenet, mida meie sünniperes keegi (peale Emmakese) kelleltki paluda julgeks. Niidid on kas viimseni pingul või ammu katkenud. Me võime kallitada ja musirullitada sõnumites, kuid pole kedagi, kes oleks nõus kellegi teise pärast oma elustandardi raksu võrra madalamale laskma ja minu meelest on see täiesti okei, kui ... me oleme seda teadvustanud. Kui keegi käitub, nagu teeks ta sinu nimel kõik ja tegelt manipuleerib hädasolevat-sind valikutele, mis talle endale kasulikud on, siis ...😢😢😢 (Jup, ma räägin jälle Emmakesest, kes ... ma tõesti südamest usun teda ... enda meelest elab ainult teiste jaoks, et teisi aidata ja teenida kuidagigi, kuid ... KÕIK hoiavad temast eemale, sest ta on nagu mingi kaheksajalg, kes ühe kombitsaga haarab ja ülejäänud seitsmega kugistama hakkab. See käsi, millega ta teene ulatab, on esimene kombits, millega ta sind enda jaoks kinni hoidma asub. Samas on ta ilmsüütu selles mõttes, et ta muudkui pakub ja pakub ja keegi ei taha, ja ta tõesti mõtleb, et neil pole vaja järelikult :D Ta ei tea, milline neelukuristik ta on ja kuidas teda kasvõi ainult kolm sekundit nähes on selge, et tal on tohutud vajadused, mida teised inimesed peaksid täitma. Ta püüab meeldida ja varitseb. Juba mitukümmend aastat. Kõik näevad seda ja käituvad temaga vastavalt, kuid ta ise elab ilmsüütult sellises maailmas, et mingil põhjusel on ta sündinud endavastasesse vandenõusse :D )

Minu omaloodud peres pole selles absoluutselt mingit küsimust. Me kõik lubame teistele rohkem, kui me lubaks endale. Ja see pole (ilmtingimata) kaassõltuvus – me lihtsalt oleme soovinud üksteise vajadusi ja erinevusi tundma õppida ning soovime, et ka teistel oleks hea – mitte lihtsalt selle pärast, et kui sa jagad kellegagi energeetilist ruumi, siis ... kui kellelgi on halb, siis on ka sinul halb ja nii ongi. Sellist asja nagu „see on SINU probleem” pole olemas peres, mille liikmed soovivad olla perekond. Kelle iganes probleemid on kõigi probleemid, mille lahendamise võimalus tuleb ainult mõistmise, lubavuse ja soojuse kaudu.

Artiklis rääkijad on naised, kuid ka asja uurinud ajakirjanik tõdeb, et ... sageli on naised need, kes laenudega hätta jäävad ja need on mehed, kes on veennud neid laene enda nimele võtma. Ka mina tunnen, et annan suhtes endast kõik, kuid ... :) ... emotsionaalselt ja energeetiliselt. Ma olen enda normaalsuse piires ise maksnud, kuid selliseid artikleid lugedes saan aru, et pigem vähe ja ... ametlikku laenu või kasvõi üürilepingut ma ei võtaks iial enda peale, kui mul pole tugevat sobivapalgalist karjääri selja taga (ja mul pole kunagi olnud) -- pigem roniks kodutute öömajja laps kaenlas ja täid peas 😭😭😭😣 – ja praegu, kus ma pole sellises olukorras, ma tegelikult tean, et kas töötajad või mingi alkohoolik võtavad/võtaks end kokku ja viiks mu paremasse kohta. Madalseisus oled sa üksi .., sealt välja tulnuna näed, kui palju sind aidati. Ka mina olen kohati leidnud, et Selle Elu võimalused on nüüd lõpuni kedratud ja nüüd tuleb lohisemine, mädakõdu ja surm, nii et ... surm kõigepealt, palun! Tegelikult polnud kinni selle elu võimalused, vaid ma ise. Tuleb olla lihtsalt aus ja avatud. Isegi rumal ausus on palju ilusam kui rumal kavalus. Ja ma arvan, et oma suurimad toetuseavaldused olen ma saanud nii, et olen olnud ’rumalalt aus’ ja ausalt väike, st pole enesesäilitussoovi, ego, ega uhkust.

Järgmine tsitaat: „Pahatihti võtavad naised lähisuhtes laenud enda peale. Naine võtab laenu, mees laristab,” kirjeldab kohtunik üht tüüpolukorda.

See tsitaat ei lisa midagi – ma panin selle ainult puhuks, kui teil tekib küsimus, miks ma arvan, et laenuvõlglased just naised on – et teie teate nii palju mehi, kes on laenurid ja mitte üht naist, kes oleks sarilaenaja. Et noh, ma ei viitsi seda artiklit teie jaoks homme või hiljem üles otsida ja kõiki neid kaheksat veergu üle lugeda.

See artikkel on pigem inimestest, kes paluvad abi oma laenudega toime tulemisel. Meesoost laenajaid ja laenuvõlglasi on rohkem, kuid nemad pigem pistavad pea liiva alla (nagu ma liigagi hästi tean).

Veel tänasest Õhtulehest:

Rästikuhammustuse puhul pole žgutist abi.

Miiiiiiks? Öelge miiiiiks?

Kui mina oma kolmekuusele (+++ tänaseni) lapsele rääkisin, mida me nüüd teeme ja mida me nüüd ei tee, siis ma SELGITASIN TALLE MIKS. Ma ei pea isegi kaktusest nii vähe lugu, et ma selgitusteta tõstaks teda sinna või tänna – ma alati ütleksin, miks ma seda teen (või ei tee) ja et kui see pole parim valik, siis see siiski on parim, mis minule hetkel pähe tuleb. Kui mina näen kedagi rästikuampsu pahkluusse saamas, siis ma küll üritaksin oma (pikka) varukat otsast närida või kui see ei õnnestu, siis rinnahoidjat kasutada, et ta jalg kinni žguttida. Kuidas see siis nüüd järsku üldse ei aita, kui kõik teavad, et aitab, ja ma täiesti kasutult lehvitan oma ’paksu-beebi-rindu’ :D Spiik app! :D Tellass! Ärge lihtsalt öelge, et vana-tuntud-nipp ei tööta, öelge miiiiiks? Seonju loogiline!

Ma olen nii üllatunud!

Samas ... artiklit lugedes tundub, et inimestega ei pruugigi suurt juhtuda, kui rästik hammustab. Et alles siis, kui on oksendamine ja teadvuse hägunemine, võiks kiirabi peale mõelda. Mind pole rästik kunagi hammustanud, küll aga leidsime Vennaga meie põlluäärest suure surnud rästiku. Me olime nii 6-7-8 aasta kanti ja juba teadsime eemalt susida ja siis ilmselgelt surnud rästik ikkagi pika oksa peale võtta. Igal juhul, kui me oma saagiga aiamaad kujundavate vanemate juurde marssisime, siis Emmake oli enam vähem teadvust kaotamas - ta arvas, et me tuleme elusa rästikuga, kes on nii suures segaduses, et veel pole rünnanud :D

Mürgistustest veel ...

Ükskord mu Vennal, kes oli toona vast ... 15? 16? oli jõle halb ja terav kõhuvalu, kuid ... nad elasid linnast 30 kilomeetri kaugusel ja kiirabi keeldus kõhuvalu pärast välja sõitmast. Ja nüüd oli Emmakese teenetenõudmine VÄGAGI omal kohal, sest ta kupatas kellegi tuttava tuttava neid linnahaiglasse sõidutama, ja silmapilk operatsioonile ja kogu opieelse aja polnud kindel, kas pimesool jõuab juba enne lõhkeda ja tuleb soolikate vahelt sodi rookima hakata hakata (et kõhukest tuleb joodiga määrida enne sisse-lõikamist, aga samas ei tohi puudutada, et see ei plahvataks! Waddujuduu??? Vastamiseks on aega 15 sekundit!), või jõutakse jaole enne lõhkemist. Selline pisike soolikas võib isegi enne lõhkemist organismi elujõust nii tühjaks tõmmata, et ... järgi jääb vaid sinise nahaga külm skelett voodisse. (Kui tilguti on küljes, siis on vist iga inimene külm, tegelikult. Ruum on ju siiski umbes 23 kraadi ja samas temperatuuris lahus jookseb läbi sinu 37-kraadise keha, jahutades seda vaat et 35,5 kanti. Vähemalt mulle on alati tundunud, et tilguti all olevad inimesed lõdisevad, kui see pole just kõhutoitelahusetilguti. Mina küll alati olin külm, aga samas teadvus oli ka nii lössis, et isegi külmetamine ei huvitanud, kuigi ma tean, et söök ja uni on minu kehale palju vähem tähtis kui temperatuur.

---

Uuu, ma tean, mis pilti panna!

Ma arvasin, et ilma arvutita loen ma palju, aga tegelt ei lugenud eriti midagi -- sain läbi ainult neli raamatut. Arvestades, et ma olen muudatustest alati traumeeritud ja veedan ’muutuvatel aegadel’ oma päevad pikali voodis, on seda megavähe. Vanadel headel aegadel oleksin 800 lk päevas lugenud ja ikka veel natuke pesu pesta ja süüa teha jaksanud.

Mees tõi raamatukogust Bukowski "Vana peeru veerud" ja veel ma lugesin meie koduraamatuid, "Välek vibulane", "Pimeduse pahem käsi" ja "Teadlikkus" :) Peeruveerud olid ikka kõige paremad, mulle meeldib kirg ja ausus, kuigi tema sõnavara TEEB mind vahel veidi kurvaks. On olnud inimesi, kes vähemalt ajuti suudavad oma toore ja tugeva emotsiooni edasi anda ilma roppusteta, ja see on ikka kurb ja sügav, jõuab kohale küll ka ilma võpatamapaneva sõnavarata. 

Mis puutub näiteks internetikeskkonda, siis ropp röökimine võib mu südame kloppima panna - ja ma pean silmas, et see ei käi minu kohta, vaid keegi paneb üles oma dialoogi kellegi teisega. Kuid kui mul on valida, kas ropp ausus või libe silmakirjalikkus ... ma valiks ropu aususe ja oleks tänulikum selle eest. Lihtsalt ... ma - olenevalt oma vaimsest seisust - ilmselt ei jääks kauaks sellisesse keskkonda..., kui jõud tekib, liiguks edasi. Ja ma pean silmas tsiviilelu, mitte tööelu. Ma täiega lahkuks päevapealt töölt, kui mu ülemus mulle kõva häälega ropu sõna ütleks! :D 

Ooo, ja ma mäletan, kuidas ma aegu tagasi sattusin seltskonda, kus mõni noormees kasutas koledaid sõnu ja ma õpetasin, et kõikidele nendele sõnadele on pehmed asendused, MIS LÕPPEVAD UUU-TÄHEGA. Nagu 'sitapea' asemel 'lollu', 'perse' asemel 'pepu' ... ja noh, ma ausalt öeldes rohkem koledaid sõnu ei taha kirjutada, kuid kui teile mõni pähe tuleb, siis mõelge: nende kõigi jaoks on mingi pehme u-tähega lõppev sõna. Neile tõin ma väga palju näiteid nende endi sõnavara väljavahetamisvõimaluste osas. Rahvas vaikis ja mõtles, ja issand kui palju nalja sellega lõpuks sai: kui nad kogemata ütlesid koleda sõna, siis nad väikese hilinemise ja rehkendamisega lisasid U, nagu "mine munn...usse" :D Ausalt, kõigile meeldis see kombluspolitsei-väljakutse tolles seltskonnas :D Inimesed ei kasutanud seda mitte ainult esimesed kümme minutit, vaid kogu aja, mis ma seal üldse olin ja õnnitlesid üksteist kiirete päästude puhul 🤣

Bil-diid :) :

Kõik meie pere raamatud, mida ka Mees loeb, näevad välja nagu oleks keegi nende vahel õudusunenägusid nähes püherdanud. :) See on armas, kuid ... mul on paar sala-raamatut. Las aga võtab raamatukogust, mina enda omi talle ei anna. St ... ta teab, et need mul on ja ta teab, et need on talle keelatud, ma hoian neid oma toas :) Ja varem teadmatusest pere raamaturiiulisse jäetud lemmikud olen ma tegelikult hiljem ingliskeelsena endale ostnud. Iris Murdocki "Meri, meri"/"The Sea, The Sea" on veel puudu, selle ostmist igatsen. Las Mees muudkui aga püherdab eestikeelsetes :)

Hehe ..., nii tulid nooruskepsud meelde seda lugu kirjutades ... ja ... siit ka vastavameeleoluga lugu :D

Imelik laul - muusika poolest nagu folk/country, aga video ju üldse pole ...  

Kui ma tegin uue blogi, siis mul oli mitu vajadust.

Esimene oli see, et mul oli tunne, et mul on teenimatult palju lugejaid, kes ... ilmselt 'tšekivad in' harjumusest ja ma tahtsin nad vabastada.

Teiseks ma tundsin, et mul on praegu natuke teine nägu - vähemalt enda jaoks. Mu sünnipere ei näe mu muutusi, aga oma pere näeb. Nii et need on, kui ka teile tundub, et olen samasugune.

Kuna ma päevikuid kirjutan niikuinii ja väga armastan nii enda päevikuid (kuigi ma ... ei taha mõeldaga sellest, et oma mineviku-mina suhtes oleks viisakas need kunagi üle lugeda :D) kui ka teiste päevikute vaatamist, siis see oli mõeldud lihtsalt elumärgiblogiks, kuni ma midagi jälle öelda tahan.

Nüüd olin mingi 10 päeva arvutita ja ... räägin parmud ka uimaseks! Džiisus!?! Ma praegu mõttes vaatan endale otsa ja imestan 🤷