Who ate the last cookie?

 Käisin täna väljas ja veel enne, kui sain õueriided toariiete vastu vahetada, olin pool pakki Kevadlille küpsiseid suhu loopinud. Järsku hakkasid kummitama meemid sõnumiga "who ate the last cookie?" pluss just eile kuulsin kusagilt juttu, et kui keegi oli hea laps olnud, sai ta õhtul ühe küpsise, ja ma mõtlen ... "is this real life?" Kui sa ei söö järjest ära tervet pakki küpsiseid või tervet tahvlit šokolaadi - oled sa üldse kindel, et sul oli selle isu???

 🤔

Eilased paberid ...

Väikestest märkmikest kirju on mul "to-do" märkmik - iga lehekülje peal uus päev;

väike roosa saab olema instagramimärkmik, sest ... ma ei jõua enam kunagi sinna. Ma lähen ikka otse selle inimese lehele, keda ma lugeda tahan ja kõik muu jääb paljudeks kuudeks nägemata, kindlasti olen jälgija mõnel lehel, mida pole kaks aastat näinud. Olen nimelt kellegi teise kaudu sattunud kontole, mille jälgija olen, kuid nagu kauges minevikus nägin seda viimati oma fiidis. No kui seal on 600 lehekülge (ja mul on praegu vist rohkemgi!), siis pole lootustki paljusid näha ... 50 vast oleks mõeldav :D 

Niisiis hakkan teemade kaupa lehekülgi märkmikusse kirja panema ja küllap neid maha-followma, et saada oma Instagram selliseks, et ma julgen sinna vaadata, mitte ei väsi kümne pildi/jutu järel ära. Ja ma saan ka aru, et programm söödab ettepoole need, keda viimati laikinud olen. Nii et see kujuneb ikkagi konnatiigikeseks.

Ja öösöök - see on omlett, mitte pannkook :)

Aa, ja muide, kuna ma ei viitsi maski üles-alla tõmmata, siis kannan seda juba kodust väljudes ees ja võtan ära tagasi kodus. Täna pidin poes olles infot küsima ja ... selleks tõmbasin kenasti maski eest! :D

Mul lihtsalt pole seda maskiharjumust nii väga, külmadel kuudel käin 2 kuu jooksul vaevalt 3 korda väljas. Mitte ei jää see õige käitumine meelde, käed elavad oma elu ja ilmselt tundus mulle imelik maski sisse pobistada. Umbes nagu on imelik rääkida inimesega, kellel on peegeldavad päikeseprillid ees, et ... mida sa varjad?