Obsessioon, sind vaid joon ...

 Vau, mul polnud aimugi, et ma märtsis pole sõnagi postitanud! :D

Hakkasin millalgi vaatama Salatoimikute sarja ja olen loomult nii obsessiivne, et mul on raske kusagil peatuda, kui asi pakub huvi ja on käepärast.

Pealegi oli mul vahepeal sünnipäev ja me mängisime mitu päeva lauamänge. Ostsime meile uue ka, tähemängu Scrabble. Enne mängima hakkamist viitsisin korra infolehe läbi lugeda, teised ei viitsinud sedagi. Küllap mängisime mitmes asjas headest tavadest mööda :D, aga peaasi, et lõbus on :)

Täna mõtlesin tegelikult tublimaks hakata; üle pika aja tõusin kell viis ja kohe tekkis esimene tõrge: ma olin nõus istuli tõusma, arvuti käima panema ja meelde jäänud jupid unenägudest sinna sisse klõbistama, kuid järgmist asja - joogat "Plekktrummiga" - ei tahtnud üldse teha. No mingil juhul kohe ei tahtnud liigutada, ainult käsi natukene olin nõus :D Võtsin siis ette mõnevõrra hilisemale määratud passiivse asja ja lugesin lõpuks Pablo Neruda mälestused läbi. Raamatu lõpp kiskus väga rutakaks ja poliitiliseks, aga noh ... seda enam tubli, et viitsisin ära lõpetada.

Siis oleks olnud tarokaardi ja hommikupäeviku aeg, kuid ... eip! Keerasin tagasi pikali, muudkui võtsin aga järgmise unejutu ette YouTube'is ja vahepeal jäin lausa tukastama, nii et ärkasin vaikuse peale. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et äkki ma ei hoidnud absoluutselt kõigest muust peale Salatoimikute kõrvale oma obsessiooni pärast, vaid äkki ma olen praegu nii vaikne ja uimane, et alateadvus lükkas mulle selle sarja ette, et mul oleks vähem imelik selle pärast, et ma praegu 18 tundi ööpäevast pikali ja teki all tahan olla. Kes teab, kudapidi need seosed käivad ja kui kirjud need põimingud on, mis meid kusagile välja viivad.

Meie üks suur lemmik: Cappuccino-kook.

Miski ei asenda tänaseks juba ammu meie hulgast lahkunud Donna-kooki - see oli nii hea, et söö või segaseks, vaeseks ja suhkruhaigeks ennast, nii et ehk on isegi hea, et seda juba palju aastaid ei müüda :D -, kuid see kohvikreemikook on ka mõnus :)