Muukeeled-puukeeled

 

Mina olen sündinud aastal 1978. Esimesse klassi läksin ma 1985 oktoobris, sest mu Emmake on nii ükskõikne riigi poolt asetatud kohustuste suhtes, et ta viis meid 1985. aasta septembris, kui ta puhkuse võttis, kuuks ajaks Musta mere äärde. Seega, kui ma oktoobris klassi tulin, olin ma kõigi jaoks täielik tulnukas. Sõbrad olid juba tekkinud, ning kui seal poleks olnud väga huvitavat tüdrukut, kes oli (ainult pealtnäha) hästi vaikne ja kuidagi kõrvale jäetud, polekski mul ehk sõpru kohe tekkinud. Igatahes selle tüdrukuga ma sain silmapilk sõbraks ja muutusin püsikülastajaks ka tema kodus, mis oli koolist vähem kui ühe tänavavahe kaugusel. Tema emast sai 1991. aastal minu ristiema. Aga hiljem ta (see ema) vahetas usku ja muutus jehoovatunnistajaks, ja seal enam need ristivanemlusevärgid ei kehti – mind ristiti luteri kirikus. Selles, mis on Viljandi Ugala teatri juures, kas see oli Pauluse kirik? See sama punane kui Ugala! Ei mäleta, kolisin sealt ära juba teismeeas, tegelikult läksin haiglasse Viljandist ja tulin haiglast välja, kui mu pere oli kolinud Lääne-Virumaale. Mitte, et keegi meie peres oleks tegelikult kristlane olnud. Aeg oli lihtsalt selline, et jube äge oli oma lapsi ristida lasta, kui pioneerirätikud olid äsja kõrvale heidetud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Kuna läksin kooli 1985, siis loomulikult pidime me vist üsna kohe õppima vene keelt. See ei läinud mul eriti hästi ja me perega oleme tegelikult hiljem mõistatanud, kas asi oli selles, et kui ma kaheaastasena Tallinna tuberkuloosihaiglast tulin, pärast aastast haiglasviibimist, oskasin ma ainult vene keelt (ja nimetasin oma Emmakest Tjotja Maamaks), nii et mu mõlemad vanemad on kirjeldanud, kuidas ma tundsin ennast ilmselgelt halvasti, kui ma sain aru, et mu vanemad räägivad omavahel „salakeeles” (mis oli siis lihtsalt eesti keel). Äkki sellepärast mu psüühika keeldus olemast paindlik vene keele õppimise suhtes? Ma ju tõesti ei tea. Igal juhul olin ma kõigis ainetes tubli ja tunnistusele sain ka vene keele „viie”, kuid oooomaigaad, kui raske see oli!

Asja ei teinud lihtsamaks ka see, et ma olin igal kooliaastal mõned kuud haiglates. Ja kui ma tagasi tulin, siis muidugi oodati minult ainult viimase teema kontrolltöövastuseid, mitte nende peatükkide valemite ja sõnade tundmist, mis olid haigla-aega jäänud. Nii et mul olid igal aastal pikad lüngad igas aines, ja ma tõesti ei tea, kuidas ma suutsin viieline olla. Vist lihtsalt selle pärast, et ma oleksin kohutavalt karistada saanud, kui ma poleks viieline olnud. Isegi kui ma sain nelja, röökis mu Emmake minu peale nii, et meist ülejärgmisel korrusel elav tüdruk oskas mulle täpselt ette laulda, mida mu ema minu „neljast” ja minust arvanud oli.

Minu kooliajal tehti koolireform: kool muutus 11-klassilisest 12-klassiliseks ja keset seda reformi jäänud lapsed lihtsalt tõsteti edasi ühe klassi võrra. Nii et mina ei käinud kunagi „neljandas” klassis – läksin kolmandast viiendasse. Teiste aastate lastel jäi vahele mingi muu klass.

Igatahes viiendas klassis lisandus vene keelele inglise keel ja keskkoolis saksa keel. Kui ma sain aru, et ma ei taha panna oma tiburaasu KG kooli, mis on meie kodumaja kõrval, vaid pigem prantsuse keele kallakuga kooli, mis on meie kodumajast kaugemal, kuid oli VT ringkonnakool, siis ma hakkasin kodus tibahaaval õppima ka prantsuse keelt, et vajadusel oma tiburaasu aidata.

Ja ma arvan, et enamik minu-sünniaasta-kandi-inimesi on samasugused keelesuplejad :) (jah, ma tean, et -kümblejad on õige :), aga „sulps ja välja” tundub mulle kohasem.). Ja ma mõtlen, kui õnnelikud on eestlased, et ükskõik, kas nad on Hispaanias, Mehhikos, Tšehhis, Poolas, Austrias – me paneme oma kunagi kohustuslikud olnud keeleteadmised kokku ja vähemalt kirjalike tekstide puhul me saame enam-vähem aru, mida meist tahetakse, kuigi me pole otseselt selle riigi keelt õppinud. Kui sa piisavalt kaua jõllitad mingit infotabelit, siis sa ikkagi saad midagigi aru. Ja isegi kui sulle midagi öeldakse, sa ei hakka esimese asjana kätega vehkima ja „no habla espanjaaloo” karjuma. Ja kui keegi sulle ütleb „no comprendo”, siis sa tead, et see tähendab ’i do not comprehend’ - kohe saad aru, ei pea kukla-ajukäärusid sügama. Eestlasele on see lihtne, ameeriklasele näib olevat üle-jõu-käiv, mõnikord :D Ma olen aru saanud, et ameeriklasele ja prantslasele on võõras keel nagu bloki taga. Nad nagu keelduvad sõnatüvesid vaatlemast. Ja ma olen nõus, et prantsuse ja inglise keel kõlavad väga erinevalt, kuid tohutult paljud sõnad tulevad samast ladina tüvest ja vähemalt kirjalikult võiks püüda uurida, ja kui selleks vaevutakse, saab midagi alati ka aru! Näiteks kui me loeme tooteinstruktsioone kõigis kahekümnes keeles – me saame nii üht kui teist aru igast ladina tähedes või kirillitsas tekstist. Võib-olla mõndagi isegi kreekakeelsest tekstist. Ja ma ütleks, et selles mõttes on küll super lahe olla eestlane, sest oma keelekeskkonnale suunatud riikides inimesed isegi ei ürita! Mu Vend käis kunagi sellel ... mh, mul pole meeles mis kuulsal palverännuteekonnal, igatahes see algas Prantsusmaal ja lõpes Hispaanias ja oli mitusada kilomeetrit ... ja selle nimi kindlasti polnud SanPellegrino :D, aga midagi sarnast :D San Friiking Compostionella? :D (Oo, püha kompostihunnik!) Compostela Santiago? :D Dunno, no remembro! :D

Okei, oma viimaste lausetega ma täiega tõmbasin vee peale oma esialgsele väitele, et kuna eestlased on pidanud nii paljusid keeli õppima, saavad nad keskmisest märksa pareminin aru võõrkeelsetest siltidest. Ja ma teeksin tõesti vahe sisse, kas sa kuuled mingit juttu või loed seda. Ma hajameelsusest olen jäänud lugema ostude kasutusõpetusi jumal teab, mis keeltes, ja ma arvan, et eestlane nokib ka sealt üht-teist kasulikku välja, kui prantslane või ameeriklane ei üritagi. Kuid kui ta üritaks, oleks see lõbustav ja arendav.

Noh, kõik jutt sai järsku otsa.

Kuidas ma selle kokku saaksin võtta?