It's over! I'm through!
Eile juhtus selline asi, et lugesin Atwoodi "Testamentide" 460 lehekülge ühe jutiga läbi, ja ma ei alustanud isegi kohe hommikul.
Mida see võiks tähendada?
Kas ma tõesti olen 4-5 aastat lugenud igavaid raamatuid? :D
Tavaliselt läheb mul sellises paksuses raamatuga nüüd 3 nädalat, sest ma vahepeal näiteks 10 päeva ei loe üldse, siis loen mõnikümmend lehekülge ja pean jälle 4-5-päevase pausi.
"Insener Garini hüperboloidi" lugesin 15 päeva. Pablo Neruda mälestusi 1 kuu ja 6 päeva! Nii paljudele meeldinud "langustide laul" jättis mu sama leigeks nagu kõik muu.
Olen oma 10 korda blogi(de)s öelnud, et ei oska enam lugeda ... Raamatud lihtsalt ei haara mind enam, ma pigem olen autoriga kannatlik 😅
Äkki on mul lihtsalt mingid erivajadused tekkinud? :D
No Atwood on mulle alati meeldinud, ka Riina Jesmin tõlkijana, ulme meeldib samuti ja just selline uuest ?paremast? ühiskonnast rääkiv ulme, sest see paneb mõtlema, kas ja kuidas on võimalik inimkonda tervikuna aidata. Ka meeldib mulle ulme, kus pärast mingit katastroofi on iga muna ja apelsin kõrges hinnas, kus ei raisata; ma vahel vaatan YouTube'ist feilide kompilatsioone ja süda tilgub verd iga kord, kui toiduga juhtub/tehakse midagi muud, kui selle ärasöömine. Mõtlen Iga Kord, et inimesed töötasid selle tootmiseks ja teised töötasid selle ostmiseks. Unistan sellest, et toodetaks ja tarbitaks tohutult palju vähem, kiiremini riknevad toidud saaksid õhtuks poest otsa, mitte ei visataks ära (see ei tähenda nälga - võid ju sellisel õhtul küpsist juustuga süüa, porgandi-kaalikasalatit teha või kartulit praadida!) ja rahvas seotaks hoopis sotsiaaltööga, sest me ei vaja rohkem erinevaid tooteid - inimesed võiksid palka saada selle eest, et nad aitavad teisi inimesi, kes abi vajavad. Igal abivajajal võiks olla oma tugiisik ja vajadusel võib-olla kolm 8tunnist vahetust. Kunst-käsitöölised, kirjanikud jms võiks muidugi jääda, kasin elu võiks ka ilus välja näha, lihtsalt kapid ei pruugiks nii täis olla. Jne jne, aga praegu pole ju maailm selleks valmis. Muutusi ei saa peale suruda, need peavad kasvama välja üksikisikute seest. Iga kehtiv ühiskonnakorraldus on paratamatu, sest see peegeldab elanike hetkearusaamu - tavaliselt küll selle ühiskonna 'tugevate' arusaamu. Kuid ka tugevad peavad enda mentaliteeti muutma, muidu jääbki see mingiks köieveoks rahva ja otsustajate/niiditõmbajate vahel.
No mees toob endale kogu aeg ulmekaid ... äkki peaks lihtsalt neid näpsama temalt. Ta fantaasiakirjandust väga ei loe, aga neid Troonide Mängu raamatuid küll ... On mingi Terry Pratchett - äkki peaks teda üritama lugeda? Kas ta on üldse täiskasvanutele mõeldud? Mees vist teda ei loe, aga usun, et leiaks mulle midagi temalt ... kasvõi lastekirjanduse osakonnast. Väga mõnus oli küll lugeda eile... Lausa füüsiliselt meenus, kuidas ma lapsena elasin raamatutes ja kui mind neist välja kisti, siis tuikusin uimase ja hajameelsena, avasilmi und nähes ringi, püüdes teha asju, mis polnud minu jaoks sugugi olulised, alalõpmata end oma pähe ära kaotades ja oma asju maha unustades; iga kord, kui oma unelmatest välja tulin, verdtarretavat hirmu tundes, sest väga tõenäoliselt olin mööda sõitnud või kõndinud, midagi ära kaotanud, või polnud kuulnud, mida mulle räägiti, mida mul teha oli kästud. Klassis "äratati" mind pidevalt ja sageli olin ainus laps klassis, kellel polnud mingeid eriasju kaasas. Mul oli nii raske reaalsusele keskenduda, raamat aga haaras mind sekunditega ja nii tugevalt, et ma lausa nagu elasin seda läbi, lugemise ajal millelegi ei mõelnud ja elasin viimati loetud raamatu mullis nagu ullike. Pingutasin, et saavutada ja hoida sidet teiste inimeste reaalsusega. Mitte miski elu juures ei tundunud eriti tähtis ega huvitav.
Päevikupilte siis ka..., tassis on segu lahustuvast viljakohvist, lahustuvast kohvist ja kakaojoogist :D
Eilne 'luupija' (korduja): KALANDRA Borders
Comments