Empaatia
Kui te YouTube'is olete, kas teile ka soovitatakse pidevalt mingit portaali Gaia? Seal on esoteerilised filmikesed ja artiklid, nagu ma aru olen saanud. Üks kuu pidi tasuta olema, ja pärast umbes 6kuulist reklaamidega pommitamist ma mõtlesin, et lähen siis vahin seal tasuta kuu ringi, KUID ... et tasuta kuud saada, pidid sa ennast ikka kuidagi ära registreerima oma krediitkaardiga, nii et kui see kuu on möödas, peab sul olema meeles ennast "maha-registreerida", muidu raha hakkab märkamatult voolama sinna. No mulle ei meeldi ennast registreerida ja sinnapaika see jäigi. Aga ühel Gaia-lehe-mehel, kes väidetavalt mäletab oma eelmist elu Atlantises, on ka mingi oma leht. Leidsin selle üles ja avasin esimese teksti, mis rääkis empaatiast. See on kuidagi kolmainsuse triloog (tegelasteks on "me", "I am" ja "yosoy"). Ma pole seda lugema hakanud, aga see lihtsalt on mul praegu lahti.
Ja empaatiamõtted tulid küll kohe peale, sest täna tuleb meil Väikuga jutu-mängu-videoõhtu ja ma mõtlen juba selle peale, kuidas mulle reeglina tema muusikasoovitused meeldivad, aga minu omad talle mitte, on liiga aeglased. Talle meeldib Nirvaana ja ... mingite animesarjade orkestrimuusika: käbedad (elektri?)viiulid, väga intensiivsed. Ja isegi kui ma pakun, et vaatame pulli pärast minu noorusaegset punkrokki nagu ... kellegi ... "Common people" (Suede? Pulp?), millel on lahedad sõnad ja hääl, siis ta on pigem valmis seelikusabad kokku korjama ja mu toast kaduma, kui minu pakutud muusikat YT'st vaatama :D
Ja see on tegelikult korduv teema. Ma pean ennast tõesti empaatiliseks inimeseks, kuid minu filmisoovitused Mehele ja muusikasoovitused Väikule "fall flat". Ja nende omad mulle on alati kingitus, alati! Ja nad mõlemad eitavad, et on empaatilised. Võib-olla olen ma lihtsalt eriliselt lihtne ja läbinähtav... dunno. Ometi mu vähestel töökohtadel on mulle ülevalt poolt märgitud, et minu empaatia paistab läbi ja on "asset". Ka viimases -- kohvikus. Ülemused, kes ise koha peal ei vegeteerinud vaid ajasid muid ärisid ja ainult 'hüppasid läbi' teadsid, et mind käiakse kohvikus otsimas ja on pettutud, kui mind pole. Nad vaatasid uudishimuga mulle otsa, et kuidas ma seda selgitaksin ja kes need inimesed on, kuid kust mina teadsin. Mitmed inimesed tõid mulle šokolaade ja üks tõi isegi mustad pitssukad, mida ma keeldusin vastu võtmast, tema tagasi ka ei võtnud, nii et üks mu kolleeg võttis need omale :D
Alati, kui meil on Väikuga mänguõhtu plaanis, ma mõtlen, mida põnevat talle omalt poolt tutvustada, aga ... see tundub pea-aegu kiusamine :D
Õnnelikuks teeb aga see, et ka tema tuleb oma tahvli, 'kuvatõmmiste' (mulle muidu meeldib öelda 'screenshot' ja Väikuga me laseme alati osa juttu inglise keeles, sest kõik, mis on meid huvitanud, tuleb ingliskeelsest netist), vihikute ja joonistusplokkidega (kas tegelt on 'blokkidega'? - mul kuidagi kohe ei jää meelde!) ja me jõuame vaevu veerand ära vaadata, sest igast jutust sünnib neli uut (MEIL MÕLEMAL) ja nii edasi. See oleks nagu unelmate kohting, kas pole? Et mõtled ette, millest rääkida, aga ei jõuagi selleni, kuna spontaanset elevust ja seletamist on "liiga" palju. Kui tema niuksatab vahele, et tal on veel sada asja rääkida ja polegi jõudnud mulle 'sedajateist' näidata, siis mina ikka soovitan mõelda vastupidisele olukorrale, kus ainult sellest saabki rääkida, mis varem on nimekirja pandud, sest kumbki pole teise jutust inspireeritud ja intrigeeritud.
Oh, whatever, ma ootan nüüd Väikukat, aga enne panen eilased päevikulehed :)
Comments
Ei, tegelt võiks küll seal on oma loogika, kuidas "talle võiks meeldida, soovitan" - aga enamasti soovitatakse ju asju, mis ENDALE meeldivad ja enamasti inimestele, kes ka ENDALE meeldivad ja siis on loogiline, et võib klappida. Minu maitse järgi inimesed ja minu maitse järgi looming.
Aga võib ka mitte, eks ole. Mu pojale ei meeldi Firefly, sest talle ei meeldi eriti tegelased. Walsh, Zoe ja Simon on ok, teised käivad talle närvidele.