Lugemispäevad

 Oh my, oh my, oh my ...

Teisipäeval lõpetasin Aleksei Tolstoi "Aeliita" ja kuna ma ei tahtnud kumbagi oma pooleliolevatest raamatutest (üks taroraamat ja ingliskeelne üle 600-leheküljene Proust) järjest lõpuni lugeda, hakkasin lugema Tšiili poeedi Pablo Neruda memuaare pealkirjaga "Tunnistan, et olen elanud". Et aga mu lugemisharjumus on kadunud, õieti olen liiga vaatlevaks muutunud, see pidurdab - ma ei ela kunagi sisse! - siis mõtlesin, et ainult memuaare ei loe, loen nii: 10 lk Nerudat, 5 lk taroraamatut ja 2 lk Prousti... Ja nüüd sain paki eestikeelse Nisargadattaga ja ... eks ma olen seda ju küll lugenud ka mingil määral, aga õhin on ikka nii suur, et nüüd panin sellesse rondosse neljanda nime: Nisargadatta 1 peatükk.

Ma teen nii kogu aeg: tunnen, et vajan keskendumissuutmatuse tõttu vaheldust ja siis väsin vaheldumisest nii ära, et mõtlen, et pean üht asja tegema ainult päeva jooksul, ja kui seda ei tee, siis lihtsalt pikutan muusikaga (mida ma nagunii ka teen iga päev, mu juhe jookseb üsna kergesti kokku). Siis tunnen, et peaksin rohkem tegema. Mõte vudib mul niikuinii mitu korda ühe lehe peal mujale ... täpselt vastupidi lapsepõlvega, mil võisin isegi teiste küsimustele "mhmh" või "jah" vastata, aga tegelikult ei registreerinud seda üldse ära ja sain pidevalt lubaduste murdmise pärast pahandada ka! :D, ka märkasin ma end ühe käega raamatut hoides midagi tegemas, alles kui keha aru sai, et see on võimatu, lasi tähelepanu pikkamööda ja vimmakalt lugemisest lahti ja ma alles siis märkasin, et püüan leivale võid määrida või lilli vaasi panna.

Nujah, siin siis minu viimaste päevade kaisukad :)

Paksikud! :) Mu lauale hakkab natuke loomulikku valgust jõudma. See on pärit kapiuksepeeglist :D

Ma ei saanud mõnda aega kuidagi aru, kuidas ma saan oma kehaga valgust varjata, kui aken on teiselpool lauda :D

Eile ainult sodisin, päevikut ei kirjutanud, siin on teisipäevased lehed:

Meie oleme nii kanged, et keedame vaktsiini endale ise, midagi ära ei viska ja naabrile ka ei anna:

Tegelikult täidan ma süstaldega oma sulepäid :)

Ja varasemad, kuupäevata lehed:

Aga huvitavat juttu neile, kes on püüdnud kohvisõltuvust vähendada. Kui maitsemeel kannatab (minu oma ütleb: "no problema, capitana!" 😉 - ma olen vähenõudlik maitsete osas), siis tasub tõesti proovida tavaline kohv alguses pooleks panna kofeiinivaba kohviga, siis 1 osa kofeiiniga ja 2 osa kofeiinivaba, ja siis ... ausalt öeldes ,,, mõne kuu jooksul juhtus siis selline asi, et ma ei mõelnud õhtul viimase asjana, kas äkki siiski oleks parem kohe minna ja teha unerohust kolmveerandkinniste silmadega kööki tuikudes endale magus ja piimane öökohv või suudan mõned tunnid ikka ära magada?, ja hommikul esimese asjana, et kuidas esimene kohvikruus nii kätte saada, et ta tõmmanud oleks, aga joomiseks piisavalt jahe nagu ... 30 sekundi jooksul :D. Enne kohvi saamist värisesid käed aplast himust ja pärast kahe kruusi kummutamist värisesin kofeiinist edasi 😭 Ainult esimese kruusi lõpp ja teise algus said mööda saadetud õndsas maailmaga rahulolemises :)

Nüüd ma tõusen kell 5, panen unenägude märksõnad kirja, teen joogat, kirjutan unenäod üles ja isegi siis veel pole kohvi-isu, veelgi enam - on hommikuid, kus kohv ei tule mulle 4 tundi meeldegi! Ja kui ma ennelõunal oma ube-paprikat jm söön, võtan kõrvale piima - see sobib paremini. On päevi, mil kohviisu ei tulegi, joon teed, puljongit ja/või piima. Vau! Ja ma olin selle sõltuvuse pärast nii kaua hädaldanud! :D Minu puhul pole päris nii, et "maitse on ju vastik, kes seda jookski!" Jah, maitse jätab soovida, kuid pole ka vastuvõetamatu. Kui tervis kohvi tõttu kannatab, siis tasub tõesti proovida! Minul läks see asi uskumatult valutult! :)

Ja ma mõtlen ka seda, et kui ma nii kangesti vahel imemaitsvat kohvi tahan, võin ju enne ühe xanaxi suhu visata 🙊!