Lorca ja Mallorca
Ehh, pole tegelikult mingit Mallorcat, niisama lollitasin - tegelikult räägin hoopis hispaania kultuurimehest Federico Garcia Lorcast ja tšiili luuletajast-diplomaadist-poliitikust Pablo Nerudast. Loen hästi pikkamisi viimase memuaare. Kuigi ma tavaliselt magan 5 tundi, panin täna kella viiese äratuse kinni, kella kaheksase peale liigutasin natuke mõnuledes varbaid ja enda meelest hakkasin lugema, kuid kui ma olin 10 lehekülge läbi saanud, oli kell 10! :D Tegelikult on just eriliselt hästi loetav raamat, mulle väga meeldib. Lihtsalt lugeda ei oska enam. Klõnks! 😅 Vanasti polnud harv saada kahe tunniga mõni kõhetum ja vähenõudlikum raamat läbi ...
Aga sellest teosest on jäänud kummitama, kui head sõbrad Nerudast ja Lorcast esimese Hispaania-päevil neist said: nad kirjutasid hiljem teineteisele iga päev, mõnel päeval isegi kaks kirja! Nii kummaline mõelda tänapäeval, et kui sul tuleb mõte, mida sõbraga jagada tahad, siis haarad kohe paberi ja sule(pea?), kirjutad kirja ja viid kohe postkasti. Ja nii iga päev! Nagu tilluke pakike armastust ja appreciation'i.
Igal juhul kirjutab Neruda sõbrast nõnda:
"Pärast einet tõusime lauast koos poetessi ja Federicoga, kelle meelest kõik oli hiilgav ja keda kõik naerma ajas. Läksime kuni valgustatud basseinini. Garcia Lorca kõndis ees ning rääkis ja naeris vahetpidamata. Ta oli õnnelik. Tema puhul oli see nii tavaline. Õnn oli tema ihunahk.
/.../
Federico Garcia Lorca oli pillav vaim, rõõmutsentrifuug, mis kogus elurõõmu oma südamesse ja kiirgas seda välja nagu planeet.
/.../
Nii teatris kui vaikuses, rahvasummas või pühalikul hetkel, oli ta ilu multiplikaator. Kunagi pole ma näinud maagilisemate kätega inimest, kunagi pole mul olnud rõõmsameelsemat venda. Ta naeris, laulis, musitseeris, kargas ringi, mõtles välja, lausa sädeles."
PABLO NERUDA "Tunnistan, et olen elanud"
Jube armas, mis? :)
Ja selline inimene tuli poliitiliste rahutuste ägenedes kindlapeale maha lasta ......... :/
Aga paberivärki ja kohvi ka!
Olen viimasel nädalal rõhku pannud hoopis teistlaadi päevikule - panen kirja pea ainult selle, mida ma sel päeval lugesin, kuulasin ja vaatasin. Aastaid hiljem olen olnud üllatunud nii selles mõttes, et mis mul pähe tuli, et mingit sodi tarbisin - või vastupidi: kuidas ma võisin täiesti ära unustada mõne hea raamatu või laulu, mille lummuses mitu päeva elasin. See päevik pole mõeldudki ilus välja nägema, vaid on lihtsalt selline sipi-sopiline mänguväljak.
Comments